Tantsupidu riidekapis

Maire magamaistoas oli suur kapp.

Kapp nagu ikka. Kapp oli koduks paljudele asjadele: Maire riided - seelikud, särgid, püksid, üleriided, aga ka voodilinad, padjapüürid ja vanad mänguasjad. Siis veel lauamängud, kaisukarud, nukud, mõned raamatud, väiksed juuksenõelad, patsikummid, sokid, mille paariline oli läinud kadunud asjade maailma läbi pesumasina, üllatusmuna üllatused, vanad joonistused, akvarellvärvid, kuivanud savitükid, plasteliin, puzzled, õunasüdamed, kustutuskummid, pliiatsid, pintslid, vanad beebiriided. Kapi otsas elasid tolmurullid, kes aga kasvasid nii kiiresti, et varsti jäi neil seal lausa ruumi puudu.

Oeh, mida kõike seal ka polnud!

Tundub, et Maire ei olnud kunagi oma kappi koristanud. Kapp oli solvud. Ta oli omast arust Mairet hästi teeninud, kuid vastutasuks sai ta katkised uksehinged (sest uksed ei tahnud ju enam kinni minna), ja ära painutatud põhjadega sahtlid (sest asju oli palju ja nad vajutasid raskustega põhjad kumeraks).

"Oh, küll tahaks saada head meistrimeest, et ma jälle korda saaksin. Ja siis tahaks vanni minna, et ma puhtaks saaksin. Ja siis tahaksin, et minu sees kõik asjad korda keegi teeks!" mõtiskles kapp nukralt.

Aga ei saanud ta ei vanni, ega ka haamrit tunda. Mõnikord harva ladus Maire ema puhtad riided kappi ilusti ja korralikult, kuid see oli vaid hetkeks. Päeva pärast oli kõik jälle endistviisi.

Riided ja muud asjad, kes kapis elasid, tundsid kapile kaasa. Nemad oleks ka heameelega hoopis korralikult riidepuu peal või sahtlis lebanud, sest igakord, kui neid kapist välja võeti, olid nad kortsus ja nende kortsude vahele kippusid koid elama. Koid aga armu ei tundnud ja närisid riideid armutult.

Ühel päeval sai kapil oootamisest isu otsa. Ta otsustas ise tegutsema hakata. Oma kõmiseva häälega ütles kapp oma elanikele:

"Nii, kulla elukad. Täna teeme nii, et iga üks läheb ise oma kohale, kus ta olema peab. Riided riidepuule, lauamängud sahtlisse, sokid riiulisse ja juuksenõelad karpi. Ja et teil oleks lõbusam, võin mina teile sellel ajal laulu laulda."

Ja kapp hakkas oma bassihäälega laulma "Põdral maja metsa sees". Kõik kapielanikud sattusid alguses segadusse, kuid siis hüüdis kustukumm: "Kas kuulsite! Kõik oma kohtadele!" Koos joonlauaga hakkasid nad juhatama kõiki elanikke oma kohtadele.

Tuli sellest vast segadus! Kõik tormasid ringi ja otsisid oma kohta. Kapi lauluga meenutas see tantsupidu! Särk sattus kokku pükstega, seelik keerutas jopega, viltpliiatsid tantsisid vana kaisukaruga, aluspüksid olid paaris t-särkidega. Paberiklambrid flirtisd aga patsikummidega, üllatused istusid vanade savikujute seljas ja kappasid ringi. Kõik proovisid leida oma kohta, aga sellest tekkis hoopis suur segadus.

Tolmurullid lasid tantsu kapi katusel ja osa neist kukkus sealt ka alla. Aga neil polnud sellest miskit, sest nad paljunesid kiiresti ja võisid elada ükskõik kus.

Kapp aga laulis edasi ja kui laul otsa sai, alustas ta uuega. "Kes aias, kes aias" oli täpselt hea teema laul ja asjad said ka hea rütmi kätte selle lauluga.

Kuid siis juhtus midagi. Suur maalimisalus oli kinnaste taha koperdanud ja kukkus suure mürinaga vastu kapi ust. Selle hinged aga ei olnud enam kõige paremas korras ja kapi uks prantsatas põrandale. Oma kukkumisega rebis ta kaasa ka paar lauamämngu, mis kõik alla sahtlisse kukkusid ja sahtli põhja täitsa katki tegid.

Nüüd olid asjad halvaks läinud. Selle asemel, et kapp korda saada, oli see hoopiski katki läinud. Kõik kapielanikud olid hirmul, vaid tolmurullid üleval katusel naersid nii kõvasti, et osa neist jälle naeruhoos kapiotsast alla kukkusid.

Müra peale tulid kohale Maire ja tema ema. Maire ema sai väga kurjaks, et kapp nii segamini oli, et lausa katki juba läks. Koos asusid nad nüüd kappi koristama.

Kapp tundis, et halvasti lõppenud tantsupidu oli tegelikult väga hästi lõppenud. Kapp sai puhtaks, tolmurullid proovisid küll põgeneda, aga ei olnud nad nii kiired, et tolmuimeja eest pageda. Kõik riided ja muud vidinad said oma koha peale ja Maire isa parandas ka kapiuksed ja sahtlid ära.

Kapp säras puhtusest ja õnnest.

"Nüüd ma tean, kuidas mu elanikud korralikud saavad olla. Kui segadus jälle majja tuleb, korraldan uue tantsupeo!"

Ja kapielanikud olid sellega nõus, sest oli ju tore päev olnud:)

Õpetussõnad:

1. Asjad püsivad kauem ilusad ja terved, kui neid korralikult hoida
2. Mõnikord võib koristamine olla lõbus, eriti kui teha seda koos ja mänguliselt
3. Isegi kui alguses läheb midagi valesti, võib lõpptulemus olla hea
4. Igal asjal on oma õige koht, kus tal on hea olla
5. Ka väike segadus võib ajapikku suureks kasvada, just nagu tolmurullid kapi otsas
6. Vahel on vaja "õnnetust", et mõista, kui tähtis on korda hoida
7. Koostöös saab kõik korda - Maire, ema ja isa aitasid koos kapi korda teha
8. Pole kunagi hilja oma harjumusi muuta ja hakata asju korras hoidma

Nüüd, kui sa järgmine kord oma toas või kapis segadust näed, mõtle sellele loole ja tea - koristamine võib olla ka lõbus seiklus!

Raamat ja lõunamaa

Elas kord raamat.

Ta oli lasteraamat, kus oli sees palju huvitavaid lastejutte. Raamatu jutud oli kirja pannud kuulus lastekirjanik, ja teda oli trükitud väga palju. Ja seda ikka selleks, et paljud lapsed nendest juttudest rõõmu tunneks.

Ka meie raamatu oli isa ja ema poest väikesele Marile ostnud. Kuid oh häda - Mari oskas küll lugeda, aga ta oli raamatu juba ära unustanud ja nii see siis vedeles seal aknalaua peal juba kuid. Raamat oli väga õnnetu. Ta oleks tahtnud oma lugusid paljudele lastele jutustada, kuid nüüd laual lamades tundis ta, et ei ole kellelegi vajalik. Aeg ajalt pühkis keegi tema ümbert ja pealt tolmu, kuid keegi ei liigutanud teda paremale kohale.

"Ma olen siin, ma olen siin!", kisas ta ühtepuhku, kui Mari jälle oma aknale lähedale sattus. Kuid sellest polnud miskit kasu, Mari ei kuulnud teda ja tegeles kõige muuga.

Raamat oli väga õnnetu. Aknast välja vaadates nägi ta, kuidas aastaajad vahelduvad, kuidas talv läks ja kevad tuli, kuidas lapsed suvel õues mängised ja siis jälle sügis saabus. Linnud kogunesid parvedesse ja asusid lõunamaale lendama, lehed kukkusid puudelt maha.

"Oh!", õhkas raamat kurvalt. "Kui ma vaid oskaksin lennata, siis läheksin ma ära lõunamaale puhkama!" Aga kuna ta lennata ei osanud, ei saanud ta ka lõunamaale minna.

Kuna aken oli hommikul lahti jäetud, et tuba tuulutada, siis kuulis õnnetu raamatu ohet õues peatunud luigepaar. Nad olid teinud puhkepausi enne, kui lõunamaale lendama hakkasid.

Raamat otsustas luikedelt küsida.

"Luiged, kas te võtaksite mind lõunamaale kaasa, ma tahaksin natukenegi puhata, aga ei oska lennata?"

"Raamat, mis sa seal kurvastad," ütles üks luik vastu. "Meie sind kanda ei saa, sest sa kukud meie seljast maha. Aga sul on ju kaaned ümber ja kui sa neid kiiresti liigutad, siis sa lendaksid nagu lind."

Raamat ei uskunud oma kõrvu. "Kuidas nii, ma olen ju raamat, mitte lind?" Luik ei lasknud end sellest ütlemisest heidutada ja jätkas: "Mis siis, aga kui sul on tugevad kaaned, siis lendamine on tühiasi. Tuleb vaid hoogu võtta, kõvasti kaasi liigutada ja oledki õhus. Ma olen ennegi lendavaid raamatuid näinud," ja jätkas: "Siis võid minna kuhu tahad ja ei pea siin aknalaual üksi õnnetu olema!"

Raamat mõtles veidi. "Äkki luigel ongi tõsi, sest iga lind, kes lendab, lehvitab ju tiibu. Miks siis mina ei võiks lennata?" arutles ta omaette.

Otsustatud! Ta vähemalt proovib. Pole ju vahet, kus vedeleda, kas õues maas või toas aknapeal. Kui sind kellegile pole vaja, siis ole tõesti suurt vahet. Tasakesi hiivas ta ennast aknale lähemale, pusis ennast plekist ääre peale ja mõtles veel korra järele. Äkki Mari hakkab teda otsima? Vaevalt, sest siiani ei olnud ta tema vastu huvi tundnud. Äkki kukkun ma katki vastu maad? No mis sellest, vast keegi leiab ta ja nii võib ta uude kodusse sattuda! Aga mis siis, kui ta saabki lennata? No siis lendangi lõunamaale puhkusele. Kui tagasi tulen, siis lendan otse raamatupoodi ja lasen ennast uude peresse osta.

Mõeldud, tehtud! Raamat võttis hoogu ja järgmine hetk oligi ta õhus. Ta liigutas ja raputas oma kaasi nii kiiresti kui suutis, aga sellest ei olnud abi. Vahepeal juba nagu tundus, et kohe saab ta tuule alla, kuid asjatu lootus.

"Nüüd ma vist suren, kukun maha ja lähen katki." See oli tema viimane mõte enne vastu maad prantsatades.

Kuid siis, oh imet! Järsku tundis ta, et oodatud mats jäi tulemata ja selle asemel oli ta kellegi pehmetes sulgedes. Luik, kes oli näinud õnnetu ja vapra raamatu tegu pealt, otsustas, et ei lase sellisel julgel raamatul hukka saada. Ta võtis hoogu, sirutas tiivad ja jõudis just raamatu alla enne, kui see oleks vastu maad kukkunud. Raamat istus just täpselt, kaaned laiali, tema seljas ja hoidis vapralt kinni. Kogu maailm oli järsku tema all nii tilluke ja raamatul oli lausa hirm. Kuid ta ei lasknud sellest ennast segada.

Luiged lendasid koos raamatuga lõunamaale ja raamat saigi seal päris hästi puhata. Ta nägi paljusid teisi lapsi, kes teda lugesid ja temast rõõmu tundsid.

Kevadel aga tõid luiged raamatu koju tagasi. Nad jätsid raamatu aknalauale ja kui väike Mari seal teda märkas, oli tema rõõm suur

"Siin sa mul oledki ja mina olen sind igalt poolt taga otsinud!" tundis ta rõõmu.

Õpetussõnad:

1. Vahel on meie kõige paremad aarded otse meie nina all - tuleb neid lihtsalt märgata
2. Raamatud on sõbrad, kes ootavad kannatlikult, kuni me nende juurde tagasi jõuame
3. Julge pealehakkamine toob ootamatut abi ja uusi võimalusi
4. Ka unustatud asjad võivad meile taas rõõmu tuua, kui neile uue võimaluse anname
5. Igal raamatul on oma lugu jutustada - tuleb vaid aega võtta ja kuulata

Sellesl õhtul oli raamatul kõige õnnelikum päev, sest Mari võtiski ta kätte ja asus lugema. Raamat lausa rõkkas rõõmust ja luges talle kõik oma lood ilusti ette!