Raamat ja lõunamaa

Elas kord raamat.

Ta oli lasteraamat, kus oli sees palju huvitavaid lastejutte. Raamatu jutud oli kirja pannud kuulus lastekirjanik, ja teda oli trükitud väga palju. Ja seda ikka selleks, et paljud lapsed nendest juttudest rõõmu tunneks.

Ka meie raamatu oli isa ja ema poest väikesele Marile ostnud. Kuid oh häda - Mari oskas küll lugeda, aga ta oli raamatu juba ära unustanud ja nii see siis vedeles seal aknalaua peal juba kuid. Raamat oli väga õnnetu. Ta oleks tahtnud oma lugusid paljudele lastele jutustada, kuid nüüd laual lamades tundis ta, et ei ole kellelegi vajalik. Aeg ajalt pühkis keegi tema ümbert ja pealt tolmu, kuid keegi ei liigutanud teda paremale kohale.

"Ma olen siin, ma olen siin!", kisas ta ühtepuhku, kui Mari jälle oma aknale lähedale sattus. Kuid sellest polnud miskit kasu, Mari ei kuulnud teda ja tegeles kõige muuga.

Raamat oli väga õnnetu. Aknast välja vaadates nägi ta, kuidas aastaajad vahelduvad, kuidas talv läks ja kevad tuli, kuidas lapsed suvel õues mängised ja siis jälle sügis saabus. Linnud kogunesid parvedesse ja asusid lõunamaale lendama, lehed kukkusid puudelt maha.

"Oh!", õhkas raamat kurvalt. "Kui ma vaid oskaksin lennata, siis läheksin ma ära lõunamaale puhkama!" Aga kuna ta lennata ei osanud, ei saanud ta ka lõunamaale minna.

Kuna aken oli hommikul lahti jäetud, et tuba tuulutada, siis kuulis õnnetu raamatu ohet õues peatunud luigepaar. Nad olid teinud puhkepausi enne, kui lõunamaale lendama hakkasid.

Raamat otsustas luikedelt küsida.

"Luiged, kas te võtaksite mind lõunamaale kaasa, ma tahaksin natukenegi puhata, aga ei oska lennata?"

"Raamat, mis sa seal kurvastad," ütles üks luik vastu. "Meie sind kanda ei saa, sest sa kukud meie seljast maha. Aga sul on ju kaaned ümber ja kui sa neid kiiresti liigutad, siis sa lendaksid nagu lind."

Raamat ei uskunud oma kõrvu. "Kuidas nii, ma olen ju raamat, mitte lind?" Luik ei lasknud end sellest ütlemisest heidutada ja jätkas: "Mis siis, aga kui sul on tugevad kaaned, siis lendamine on tühiasi. Tuleb vaid hoogu võtta, kõvasti kaasi liigutada ja oledki õhus. Ma olen ennegi lendavaid raamatuid näinud," ja jätkas: "Siis võid minna kuhu tahad ja ei pea siin aknalaual üksi õnnetu olema!"

Raamat mõtles veidi. "Äkki luigel ongi tõsi, sest iga lind, kes lendab, lehvitab ju tiibu. Miks siis mina ei võiks lennata?" arutles ta omaette.

Otsustatud! Ta vähemalt proovib. Pole ju vahet, kus vedeleda, kas õues maas või toas aknapeal. Kui sind kellegile pole vaja, siis ole tõesti suurt vahet. Tasakesi hiivas ta ennast aknale lähemale, pusis ennast plekist ääre peale ja mõtles veel korra järele. Äkki Mari hakkab teda otsima? Vaevalt, sest siiani ei olnud ta tema vastu huvi tundnud. Äkki kukkun ma katki vastu maad? No mis sellest, vast keegi leiab ta ja nii võib ta uude kodusse sattuda! Aga mis siis, kui ta saabki lennata? No siis lendangi lõunamaale puhkusele. Kui tagasi tulen, siis lendan otse raamatupoodi ja lasen ennast uude peresse osta.

Mõeldud, tehtud! Raamat võttis hoogu ja järgmine hetk oligi ta õhus. Ta liigutas ja raputas oma kaasi nii kiiresti kui suutis, aga sellest ei olnud abi. Vahepeal juba nagu tundus, et kohe saab ta tuule alla, kuid asjatu lootus.

"Nüüd ma vist suren, kukun maha ja lähen katki." See oli tema viimane mõte enne vastu maad prantsatades.

Kuid siis, oh imet! Järsku tundis ta, et oodatud mats jäi tulemata ja selle asemel oli ta kellegi pehmetes sulgedes. Luik, kes oli näinud õnnetu ja vapra raamatu tegu pealt, otsustas, et ei lase sellisel julgel raamatul hukka saada. Ta võtis hoogu, sirutas tiivad ja jõudis just raamatu alla enne, kui see oleks vastu maad kukkunud. Raamat istus just täpselt, kaaned laiali, tema seljas ja hoidis vapralt kinni. Kogu maailm oli järsku tema all nii tilluke ja raamatul oli lausa hirm. Kuid ta ei lasknud sellest ennast segada.

Luiged lendasid koos raamatuga lõunamaale ja raamat saigi seal päris hästi puhata. Ta nägi paljusid teisi lapsi, kes teda lugesid ja temast rõõmu tundsid.

Kevadel aga tõid luiged raamatu koju tagasi. Nad jätsid raamatu aknalauale ja kui väike Mari seal teda märkas, oli tema rõõm suur

"Siin sa mul oledki ja mina olen sind igalt poolt taga otsinud!" tundis ta rõõmu.

Õpetussõnad:

1. Vahel on meie kõige paremad aarded otse meie nina all - tuleb neid lihtsalt märgata
2. Raamatud on sõbrad, kes ootavad kannatlikult, kuni me nende juurde tagasi jõuame
3. Julge pealehakkamine toob ootamatut abi ja uusi võimalusi
4. Ka unustatud asjad võivad meile taas rõõmu tuua, kui neile uue võimaluse anname
5. Igal raamatul on oma lugu jutustada - tuleb vaid aega võtta ja kuulata

Sellesl õhtul oli raamatul kõige õnnelikum päev, sest Mari võtiski ta kätte ja asus lugema. Raamat lausa rõkkas rõõmust ja luges talle kõik oma lood ilusti ette!