Kadedusest Kasvab Kauneim Aed

Väikeses aias elas kord kurb lilleõis nimega Kaarel. Ta oli väike sinilill, kes vaatas iga päev kadedusega teisi aia lilli. Eriti kadestaski ta suurt punast roosi, kes kasvas tema kõrval.

"Miks mina ei saa olla nii suur ja uhke nagu sina?" küsis Kaarel roosilt. "Sul on nii kaunid õielehed ja kõik imetlevad sind!"

"Ja miks mul pole nii kaunist lõhna nagu lavendlil?" ohkas ta järgmisel päeval. "Või nii eredaid värve nagu päevalillel?"

Kadedus näris Kaarlit seestpoolt nagu väike uss. Ta tundis end üha õnnetumana ja unustas märgata enda ilusaid siniseid õielehti ja graatsilist vart.

Ühel õhtul märkas vana tark aednik Kaarli muret.

"Tead, väike sinilill," ütles aednik, "kadedus on nagu väetis. Kui sa selle maha matad, võib sellest kasvada midagi ilusat. Aga kui sa lased sel enda ümber vohada, võtab see sinult kogu jõu."

"Kuidas ma saan kadedusest midagi ilusat kasvatada?" imestas Kaarel.

"Vaata," seletas aednik. "Kui sa näed midagi, mida tahaksid ka endale, siis ära ole kade - õpi sellest! Küsi endalt: mida ma saan teha, et ka ise paremaks muutuda?"

Kaarel hakkas järele mõtlema. Ta vaatas uuesti roosi poole, aga seekord teisiti. "Kuidas sa nii sirgeks kasvad?" küsis ta roosilt. "Ma sirutun iga päev natuke rohkem päikese poole," vastas roos lahkelt.

Lavendlilt õppis ta, kuidas oma juured sügavamale mulda ajada, et tugevamaks saada. Päevalillelt sai ta teada, kuidas päikesevalgust paremini kasutada.

Iga päevaga muutus Kaarel tugevamaks ja kaunimaks. Ta ei püüdnud enam olla teiste moodi, vaid õppis teistelt, kuidas ise paremaks saada.

"Vaata!" hüüdis ühel hommikul liblikas. "Kaarel on kõige sinisem ja graatsilisem sinilill, keda ma kunagi näinud olen!"

Ja tõesti - Kaarel oli kasvanud eriliseks ja ilusaks, just talle omasel moel. Ta oli õppinud, et kadedus võib olla nagu väike seeme, millest kasvab midagi head, kui sa seda õigesti kasutad.

Õpetussõnad:

1. Kadedus võib olla kasulik õpetaja, kui oskad sellest õppida
2. Ära püüa olla teiste moodi - leia oma tugevused
3. Küsi endalt: "Mida ma saan teha, et ise paremaks saada?"
4. Õpi nendelt, keda imetled
5. Igaüks on omamoodi eriline

Nüüd, kui Kaarel nägi mõnd eriti ilusat lille, ei tundnud ta enam kadedust, vaid mõtles: "Mida põnevat ma temalt õppida saan?"

 

Väike Hiir, Kes Nägi Võimalusi

Vanas majas elas väike hiiretüdruk nimega Piip. Teised hiired kutsusid teda Võimaluste Otsijaks, sest tema jaoks polnud olemas probleeme - ainult põnevaid väljakutseid.

Kui teised hiired kaebasid: "Oh ei, see juustutükk on liiga suur, me ei jõua seda urgu vedada!", siis Piip hüüdis rõõmsalt: "Suurepärane! Nüüd saame kõik koos tööd teha ja õppida meeskonnatööd!"

Kui kassipoeg Murri kolis majja elama ja teised hiired olid hirmul, nägi Piip selles hoopis võimalust. "Nüüd saame õppida veel osavamalt liikuma ja targemalt peidupaiku leidma!" ütles ta ja hakkas kohe treeningplaani tegema.

Ühel päeval juhtus midagi eriti keerulist. Suur vihmasadu ujutas üle hiirte põhilise toidulao.

"Kõik on läbi!" nutsid teised hiired. "Nüüd pole meil midagi süüa!"

Aga Piip vaatas üleujutatud kohta hoopis põnevil silmadega. "Vaadake! Vesi tõi meile parve!" hüüdis ta ja hüppas lehetükile, mis vee peal ujus. "Me saame nüüd avastada uusi kohti majas ja leida uusi toiduvarusid!"

Ja tõepoolest:

• Piip avastas oma parvereisil köögikapi, kus oli palju kuivi küpsiseid
• Ta leidis unustatud kommikarbi elutoa kapi tagant
• Ning ühe vana võileiva, mis oli radiaatori taha kukkunud

Peagi oli hiirtel rohkem toitu kui kunagi varem!

Kui talvel läks maja väga külmaks, sest küte läks katki, kaebasid teised hiired: "Me külmume siin ära!"

Piip aga hüüdis: "Fantastiline! Nüüd saame ehitada endale sooja pesa!" Ta õpetas teistele, kuidas:

• Koguda vanu ajalehti ja riideribakesi
• Teha neist pehme ja soe vooder
• Magada kõik koos, et oleks soojem
• Teha igapäevaseid soojendusharjutusi

Varsti oli hiirtel nii mõnus ja soe, et nad ei tahtnudki enam kevade tulekut!

Kui majja kolis uus pere ja tegi suure koristuse, leidsid teised hiired, et kõik nende vanad käiguteed on kinni pandud.

"Katastoof!" karjusid nad. "Kuidas me nüüd liigume?"

"Vau!" kilkas Piip põnevusega. "Me saame luua täiesti uue hiirte metrooliini!" Ja ta hakkas kohe planeerima:

• Uusi tunneleid põnevates kohtades
• Salajasi läbikäike seinte sees
• Kiirteid köögi ja magamistoa vahel
• Hädaväljapääse igaks juhuks

Varsti oli hiirtel parem liikumissüsteem kui kunagi varem!

Piip õpetas teistele hiirtele kolm tähtsat tarkust:

1. Igas probleemis peitus võimalus - tuli vaid osata seda märgata
2. Kõige parem viis hirmu võita oli sellega midagi ette võtta
3. Kui miski ei läinud plaanipäraselt, tähendas see lihtsalt, et oli aeg teha uus plaan

Õpetussõnad:

1. Suhtu raskustesse kui põnevatesse väljakutsetesse
2. Leia igas olukorras midagi head
3. Tegutsemine on parem kui muretsemine
4. Koos on kergem lahendusi leida
5. Muutused toovad uusi võimalusi

Ja nii sai väikesest Piibist kõigi hiirte lemmik õpetaja. Ta näitas neile, et õnn ei sõltu mitte sellest, mis sinuga juhtub, vaid sellest, kuidas sa sellesse suhtud.

"Elu on täis võimalusi," ütles Piip alati. "Sa pead lihtsalt avama oma silmad ja südame, et neid näha!"

 

Unistav Laiskloom Leo

Kõrgel džunglis, pehmel oksal, elas väike laisklooma poiss nimega Leo. Ta oli maailma kõige unistavam laiskloom. Terved päevad rippus ta oksal ja vaatas pilvi, unistades suurtest asjadest.

"Ühel päeval saan ma maailma kiireimaks laiskloomaks," unistas Leo. "Homme hakkan ma õppima lendamist," mõtles ta järgmisel päeval. "Varsti saan ma kõige kuulsamaks lauljaks," uneles ta ülejärgmisel päeval.

Aga Leo ei teinud kunagi midagi oma unistuste täitmiseks. Ta lihtsalt rippus oma oksal ja ootas, et unistused ise tema juurde tuleksid.

"Küll nad ükskord tulevad," haigutas ta, kui ema teda õppima kutsus. "Las nad veel natuke ootavad," venitas ta, kui isa teda harjutama kutsus. "Homme hakkan kindlasti pihta," pomises ta uniselt, kui õde teda mängima kutsus.

Ühel päeval nägi Leo enda kohal väikest kolibrit, kes oskas lennata nii ette- kui ka tahapoole ja isegi paigal püsida.

"Vau!" ütles Leo. "Ma tahan ka nii lennata! Kuidas sa seda õppisid?"

Kolibri naeris heledalt. "Ma harjutasin! Iga päev, päikesetõusust loojanguni. Algul kukkusin palju, aga ma ei andnud alla."

"Aga... aga..." kogeles Leo, "kas sa ei võiks mulle lihtsalt näidata, kuidas see käib? Ma vaatan ja siis oskan kindlasti kohe!"

"Nii see ei käi," raputas kolibri pead. "Unistused ei tule ise sinu juurde. Sina pead minema nende juurde!"

Leo ei saanud sellest hästi aru. Ta nägi, kuidas teised loomad oma unistusi täitsid:

• Ahvipoiss Marco harjutas iga päev puult puule hüppamist, kuni sai džungli parimaks hüppajaks
• Papagoi Pedro kordas iga päev uusi sõnu, kuni oskas rääkida viies keeles
• Isegi väike tigu Timo liikus iga päev natuke edasi, kuni jõudis džungli kõrgeimale puule

Aga Leo ainult unustas ja ootas.

Kuni ühel päeval toimus midagi erilist. Leo nägi, kuidas väike sipelgas vedas endast palju suuremat lehte.

"Miks sa nii rasket lehte vedada üritad?" küsis Leo uniselt.

"Sest ma tahan ehitada maailma parimat sipelgapesa!" vastas sipelgas. "Iga leht viib mind lähemale mu unistusele. Sa võiksid ka proovida - üks väike samm korraga."

See pani Leo mõtlema. Ta vaatas alla oma oksalt ja nägi, kui palju põnevat allpool toimus. Kõik loomad liikusid, õppisid, proovisid ja vahel ka kukkusid, aga nad ei andnud alla.

"Võib-olla," mõtles Leo, "võib-olla mu unistused ei tulegi minu juurde sellepärast, et ma pean ise nende poole liikuma?"

Järgmisel hommikul tegi Leo midagi täiesti erinevat. Selle asemel, et ainult unistada kiireks saamist, proovis ta liikuda natuke kiiremini kui tavaliselt. See oli raske ja väsitas teda, aga ta tundis end... hästi!

Iga päev proovis ta midagi uut:

• Esmaspäeval harjutas ta natuke kiiremini liikumist
• Teisipäeval õppis uue laulu esimese rea
• Kolmapäeval ronis terve oksa võrra kõrgemale
• Neljapäeval aitas teistel loomadel vilju korjata
• Reedel õppis uue tantsusammu

Need olid väikesed sammud, aga Leo avastas midagi imelist - iga väike samm muutis tema unistused natuke pärisemaks.

Õpetussõnad:

1. Unistused ei tule ise sinu juurde - sina pead nende poole liikuma
2. Väikesed sammud viivad suurte eesmärkideni
3. Parem teha natuke kui unistada paljust
4. Ära oota homset - alusta täna
5. Ka kõige pikem teekond algab esimesest sammust

Nüüd, kui keegi küsib Leolt tema unistustest, ei ütle ta enam "ühel päeval", vaid "ma teen selle nimel tööd - iga päev natuke!"

 

Liisi Väike Ettevõte

Üheksa-aastane Liisi istus oma õues ja vaatas kurvalt uut jalgrattapoodi. Seal akna taga oli nii ilus roosa ratas, täpselt selline, nagu ta endale oli soovinud.

"Ega seda ratast niisama ei saa," ütles ema, kui nägi Liisi igatsevat pilku. "Aga sa võid selle ise välja teenida."

"Mina? Aga ma olen ju alles laps!" imestas Liisi.

Ema naeratas. "Ka lapsed võivad raha teenida, kui nad on nutikad ja töökad. Mõtle, mida sa oskad hästi teha?"

Liisi hakkas mõtlema. Ta oli hea joonistaja, armastas loomi ja aias meeldis talle ka toimetada. Ja siis tuli tal idee!

"Ma võiksin teha ilusaid kaarte!" hüüdis ta. "Sünnipäevakaarte ja jõulukaarte ja..."

Nii algaski Liisi väike ettevõte. Aga see oli alles algus. Varsti avastas ta veel viise, kuidas raha teenida:

1. Kaartide tegemine:

• Joonistas ilusaid kaarte
• Õppis emalt, kuidas neid kaunistada
• Müüs neid naabritele ja sugulastele

2. Lemmikloomade aitamine:

• Käis naabrite koertega jalutamas
• Hoolitses kasside eest, kui pered reisil olid
• Puhastas akvaariumeid

3. Aiatööd:

• Aitas naabritel lilli kasta
• Korjas sügisel lehti
• Istutas kevadel lilli

4. Vanematele abiks:

• Pesi isa autot (ja hiljem ka naabrite omasid)
• Aitas emal küpsetisi teha müügiks
• Sorteeris vanapaberit taaskasutusse

Iga teenitud euro läks Liisi spetsiaalsesse säästupõrsasse nimega Unistus. Ta õppis palju:

• Oma tööd tuli teha korralikult
• Klientidega pidi olema viisakas
• Lubadused tuli täita
• Raha tuli targalt planeerida

Vahel läks ka midagi viltu:

• Kord läks kaart värvipliiatsiga koledaks
• Üks kass ei tahtnud temaga sõbraks saada
• Mõnikord oli ta liiga väsinud, et lubatud töö ära teha

Aga Liisi õppis oma vigadest:

• Ta hakkas kaarte enne joonistamist pliiatsiga kavandama
• Õppis loomadega rahulikult ümber käima
• Võttis vähem kohustusi, et kõik ilusti tehtud saaks

Kõige tähtsam oli see, et Liisi sai aru - raha teenimine pole ainult täiskasvanute asi. Ka lapsed võivad olla ettevõtlikud, kui nad:

• On töökad ja ausad
• Teevad asju, mida nad hästi oskavad
• Õpivad oma vigadest
• Ei anna alla, kui midagi kohe välja ei tule

Kolme kuu pärast seisis Liisi jalgrattatöökojas ja luges kokku oma säästud. Seal oli täpselt nii palju, kui roosale rattale hinnasildil kirjas!

"Ma olen sinu üle nii uhke," ütles ema. "Sa ei õppinud mitte ainult raha teenima, vaid ka vastutust võtma ja oma unistuste nimel pingutama."

Õpetussõnad:

1. Igaüks saab raha teenida, kui on valmis pingutama
2. Alusta väikestest asjadest ja kasva sealt edasi
3. Õpi oma vigadest ja ära anna alla
4. Ole alati aus ja korralik oma töös
5. Säästes ja pingutades jõuad oma unistusteni

Ja kui keegi küsis Liisilt tema uue ratta kohta, vastas ta uhkelt: "Ma teenisin selle ise!" See polnud ainult ratas - see oli tema esimene suur õppetund ettevõtluses.

 

Tark Orav ja Kolm peidukohta

Elas kord metsas kaks oravat - Oskar ja Otto. Nad olid vennad, aga väga erinevad. Oskar oli ettevaatlik ja mõtles alati kaks korda järele. Otto tahtis aga kiiresti suure tagavara saada.

Sügis oli käes ja oravad kogusid talveks pähkleid. Metsas oli kolm kohta, kuhu pähkleid varuda:

• Vana tamme õõnsus - kuiv ja kindel koht, kuigi sinna mahtus vähem pähkleid
• Suur kivi all olev urg - seal oli palju ruumi, aga vahel käisid seal ka teised loomad
• Kuuse all olev pehme samblaga kaetud pesa - mugav ja hästi peidetud

"Vaata," ütles Otto põnevusega, "see suur urg kivi all on parim! Seal on nii palju ruumi - saame kõik oma pähklid sinna panna ja koguda palju rohkem kui teised oravad!"

Aga Oskar raputas pead. "Parem jagame oma varud kolme koha vahel," ütles ta. "Nii on kindlam. Kui ühes kohas midagi juhtub, on meil teised varud alles."

"Sa oled lihtsalt arg!" naeris Otto. "Mõtle kui palju pähkleid me saame koguda, kui kasutame kogu seda suurt urgu!"

Nii tegidki vennad erinevalt. Otto kandis kõik oma korjatud pähklid kivi alla suurde urgu. Oskar aga jagas oma pähklid kolme kohta - osa tamme õõnde, osa urgu ja osa kuuse alla pesasse.

Algul läks kõik hästi. Otto kogus tõesti palju pähkleid - tema varud olid suuremad kui ühelgi teisel oraval. Ta kiitles teistele: "Näete, kui tark ma olin!"

Aga siis tuli sügisene suurvesi. Vihm sadas päevade kaupa ja vesi voolas mööda kallakut alla just sinna urgu, kus olid Otto pähklid. Paljud pähklid läksid märjaks ja hakkasid hallitama. Kui saabus külm, külmusid märjad pähklid jääks.

"Kõik mu talvevarud on rikutud!" oli Otto meeleheitel. "Mida ma nüüd teen?"

Oskar oli aga rahul. Kuigi urg sai vett täis, olid tal alles pähklid tamme õõnes ja kuuse all pesas. Ta jagas neid hea meelega vennaga.

"Näed, Otto," seletas Oskar, "sellepärast ei tohi kunagi kõiki oma varusid ühte kohta panna. Kui midagi juhtub, kaotad kõik."

Vana tark öökull, kes oli kõike pealt näinud, lisas: "Targad oravad teavad kolme tõde:

1. Jaga oma varud erinevate kohtade vahel
2. Ära usu, et suurem on alati parem
3. Vahel on parem vähem, aga kindlamalt hoitud varusid"

Õpetussõnad:

1. Ära pane kõiki oma ressursse ühte kohta
2. Väiksem, aga kindel tagavara on parem kui suur risk
3. Ole ettevaatlik, kui miski tundub "liiga hea et tõsi olla"
4. Jagatud risk on väiksem risk
5. Ahnuse tagajärjel võid kaotada kõik

Sellest ajast peale oli Otto sama tark kui tema vend. Ta teadis nüüd, et tõeline rikkus ei tule mitte ühest suurest võimalusest, vaid targast planeerimisest ja riskide hajutamisest.

 

Ajaraha ehk Kuidas Väike Sent Avastas Kõige Kallima Varanduse

Meie väike sõber Penny, kes oli nüüd juba palju targem sent, elas koos teiste müntidega suures rahakotis. Ta oli õppinud, kui tähtis on säästa ja targalt oma väärtust kasvatada. Aga ühel päeval juhtus midagi, mis pani teda hoopis teistmoodi mõtlema.

Rahakotti tuli elama vana, kulunud kaheeurone münt nimega Tark. Ta oli reisinud läbi paljude rahakottide ja näinud palju erinevaid inimesi.

"Tead, väike Penny," ütles Tark ühel õhtul, "ma olen näinud inimesi, kellel on palju raha, aga vähe õnne, ja inimesi, kellel on vähe raha, aga palju rõõmu. Tead, mis vahe neil on?"

Penny raputas pead.

"Vahe on selles, mida nad oma rahaga teevad," seletas Tark. "Targad inimesed ei osta lihtsalt asju. Nad ostavad aega."

"Kuidas saab aega osta?" imestas Penny.

Just siis tuli koju nende rahakoti omanik Mari koos oma isaga. Mari oli just saanud oma esimese pangakaardi ja palju häid nõuandeid.

"Vaata, kullake," seletas isa. "Raha on nagu võlukepp. Sa võid sellega osta mänguasju, mis teevad sind hetkeks õnnelikuks. Või sa võid selle targalt tööle panna, et sul oleks tulevikus rohkem aega teha seda, mida sa armastad."

"Aga kuidas?" küsis Mari, just nagu Penny oli küsinud Targalt.

"Näiteks," seletas isa, "kui sa säästad ja investeerid targalt, võid sa ühel päeval ise otsustada, millal töötad ja millal puhkad. Sul on vabadus veeta rohkem aega oma pere ja sõpradega, õppida uusi asju või reisida."

Penny kuulas tähelepanelikult.

"Näed," sosistas Tark, "raha tõeline võlu pole mitte selles, mida sa sellega osta saad, vaid vabaduses, mida ta sulle annab."

Järgmistel päevadel nägi Penny, kuidas Mari hakkas isa õpetust järgima:

• Ta pani osa taskurahast hoiusele
• Ta küsis alati endalt enne ostmist: "Kas see teeb mind päriselt õnnelikuks?"
• Ta õppis investeerimise kohta
• Kõige tähtsam - ta veetis palju aega perega, sest mõistis, et see on kõige kallim vara

Ühel õhtul, kui Mari oma säästupõrsast raha luges, õppis Penny kõige tähtsama õppetunni.

"Tead, Penny," ütles Tark, "meid, münte, on maailmas palju. Aga igal inimesel on ainult teatud hulk päevi. Sellepärast ongi tähtis õpetada inimestele, et nad ei vahetaks oma kallist aega lihtsalt asjade vastu."

"Aga kuidas meie saame aidata?" küsis Penny.

"Meie töö on aidata inimestel osta vabadust," vastas Tark. "Kui nad meid targalt kasutavad - säästes, investeerides ja tehes häid valikuid - saavad nad ühel päeval ise oma aja peremeesteks."

Õpetussõnad:

1. Kõige kallim vara on aeg - seda ei saa juurde osta, aga saab targemalt kasutada
2. Raha tõeline väärtus pole asjades, vaid vabaduses, mida ta annab
3. Säästa ja investeeri targalt, et tulevikus oleks sul rohkem valikuid
4. Ära vaheta oma kallist aega asjade vastu, mis ei tee sind päriselt õnnelikuks
5. Kõige rikkamad pole need, kellel on palju asju, vaid need, kes saavad ise otsustada, kuidas oma aega kasutada

Sellest päevast alates vaatas Penny teisiti nii ennast kui ka maailma. Ta mõistis, et tema väike väärtus polnudki nii väike - ta oli osa millestki palju suuremast. Ta aitas inimestel koguda mitte lihtsalt raha, vaid vabadust ja aega - kõige kallimaid varandusi maailmas.

Ja iga kord, kui keegi küsis, miks on tähtis raha säästa ja targalt kasutada, vastas Penny uhkelt: "Sest aeg on kallim kui kuld, ja tarkus väärtuslikum kui hõbe."

 

Tarkade Oravate Pähklipank

Suures-suures metsas elas väike orav nimega Oskar. Ta oli väga töösügis orav, kes korjas iga päev pähkleid. Aga erinevalt teistest oravastest, kes kõik oma pähklid kohe ära sõid või lihtsalt oma puuõõnde peitsid, oli Oskaril hoopis targem plaan.

"Miks sa kõiki pähkleid kohe ära ei söö?" küsis tema sõber jänes Juss ühel päeval.

"Sest ma investeerin need," vastas Oskar targalt.

"Mida sa teed?" ei saanud Juss aru.

"Tule kaasa, ma näitan sulle!" kutsus Oskar ja viis Jussi metsa teise serva, kus kasvas palju noori pähklipuid.

"Vaata," seletas Oskar. "Kui ma leian eriti hea pähkli, siis ma ei söö seda ära ega peida puuõõnde. Ma hoopis istutan selle maha. Ja tead, mis siis juhtub?"

"Mis?" küsis Juss uudishimulikult.

"Sellest kasvab uus pähklipuu! Ja kui puu suureks saab, annab see mulle igal aastal palju-palju uusi pähkleid. See ongi investeerimine - kui annad millegi hea käest täna, saad tulevikus veel rohkem head tagasi."

Juss oli väga üllatunud. "Aga see võtab ju kaua aega!"

"Just!" noogutas Oskar. "Sellepärast ma alustasingi juba noorelt. Vaata neid puid - mõned on veel väikesed võrsed, aga mõned annavad juba pähkleid. Ma istutasin need kõik ise!"

Peagi levis jutt Oskari tarkusest üle kogu metsa. Teised loomad tulid tema juurde nõu küsima.

"Ka mina tahan investeerida!" ütles siil Samuel. "Aga mul pole pähkleid."

"Pole hullu," julgustas Oskar. "Sul on seemneid, mida sa tavaliselt sööd. Võid neid investeerida - istuta mõned maha ja varsti kasvavad neist uued taimed uute seemnetega!"

Isegi karu Brutus tuli Oskari juurde: "Ma kogun mett, aga see saab alati otsa."

"Miks mitte istutada lilli?" soovitas Oskar. "Siis on mesilastel rohkem kohti, kust mett koguda, ja sinul on tulevikus rohkem mett!"

Varsti oli kogu mets täis tarku investeerijaid:

• Oravad istutasid pähklipuid
• Siilid kasvatasid marjapõõsaid
• Karud külvasid lilleniite mesilastele
• Jänesed istutasid porgandeid ja kapsaid

Nad kõik õppisid tähtsad õppetunnid:

1. Hea investeering vajab kannatlikkust - puud ei kasva üleöö
2. Mitmekesisus on tähtis - ära pane kõiki pähkleid ühte puuõõnde
3. Õpi targematelt - Oskar õppis vanadelt oravatelt parimad istutamiskohad
4. Jaga oma õnnestumisi teistega - koos on kõigil parem
5. Mõtle tulevikule - täna istutatud puu toidab sind homme

Aastate pärast oli mets muutunud palju rikkamaks. Kõikjal kasvasid viljapuud ja marjapõõsad, õitsesid lilled ja sumisesid mesilased. Kõigil loomadel oli rohkem toitu kui kunagi varem.

"Näed," ütles Oskar Jussile, kui nad ühel sügispäeval koos pähkleid korjasid, "see ongi investeerimise võlu - kui annad midagi head maailmale, tuleb see sulle mitmekordselt tagasi. Ja mis kõige parem - sellest saavad rõõmu tunda kõik!"

Tarkuseterad investeerimiseks:

1. Alusta vara ja ole kannatlik
2. Ära söö kõiki pähkleid korraga ära
3. Õpi enne, kui investeerid
4. Jaota oma investeeringud erinevate asjade vahel
5. Ära kunagi investeeri rohkem kui võid kaotada
6. Hea investeering teeb head ka teistele

Nüüd, iga kord kui Oskar nägi mõnd noort oravat pähklit söömas, küsis ta: "Kas sa oled mõelnud, et võiksid selle hoopis investeerida?"

 

Väike Sent, kes tahtis saada Euroks

Elas kord väike ühesendiline münt nimega Penny. Ta elas suures rahakotis koos teiste müntidega, aga tundis end sageli väga väikese ja tähtsusetuna. Eriti siis, kui nägi uhkeid euroväärtusega münte läikimas.

"Miks ma nii väike olen?" ohkas Penny tihti. "Minuga ei saa ju midagi osta. Keegi ei taha mind!"

Ühel õhtul, kui rahakott oli laual unustatud, kuulis Penny vana tarka kaheeurolist rääkimas.

"Kuulge, väikesed sendid," ütles kaheeuroline. "Kas te teate, miks raha üldse olemas on?"

Kõik väikesed sendid raputasid pead.

"Raha on selleks, et inimesed saaksid vahetada asju, mida nad teevad või kasvatavad," seletas kaheeuroline. "Ammu-ammu pidid inimesed vahetama näiteks kanu munade vastu või villu leiva vastu. See oli väga keeruline! Siis mõtlesid nad välja raha."

"Aga mina olen nii väike," kurtis Penny. "Mind ei taheta."

"Oh, väike Penny," naeratas kaheeuroline soojalt. "Kas sa tead, kuidas minust nii suur sai?"

"Ei tea," vastas Penny uudishimulikult.

"Ma alustasin ka väikese sendina, nagu sina. Aga mind hoiti kokku teiste müntidega. Kui palju sente kokku saab, muutuvad nad suuremaks rahaks. Sada senti teeb juba ühe euro!"

"Aga kuidas seda kokku hoida?" küsis Penny põnevusega.

Just siis astus tuppa väike tüdruk Emma oma isaga.

"Isa, ma tahaksin endale uut nukku, aga see on nii kallis," ütles Emma kurvalt.

"Tead, mis me teeme?" vastas isa. "Hakkame raha koguma. Paneme iga päev natuke kõrvale ja varsti saame nuku osta."

Emma silmad särasid. "Kas tõesti?"

"Jah! Vaata, siin on väike sent. See on küll väike, aga kui me iga päev natuke kogume, kasvab sellest suur summa. See on nagu seemnest kasvab suur puu!"

Isa andis Pennyle uue kodu - ilusa säästupõrsa. Seal kohtas Penny palju teisi münte ja õppis neilt palju:

1. Viiesendiline õpetas, et igast väikesest algusest võib midagi suurt kasvada
2. Kümnesendiline seletas, kuidas iga sent loeb
3. Viiekümnesendiline näitas, kuidas koostöös on jõud
4. Euro rääkis, kui tähtis on kannatlikkust

Iga päev pani Emma natuke raha kõrvale. Mõnikord ainult sente, vahel ka eurosid. Penny vaatas rõõmuga, kuidas säästupõrsas täitus.

Lõpuks, kui põrsas oli täis, luges Emma koos isaga raha kokku. Pennyst ja tema sõpradest oli saanud just paras summa, et nukk osta!

"Näed," ütles isa, "nii peabki raha kasutama - targalt ja läbimõeldult. Osa kulutame, osa hoiame alles, ja natuke anname ka teistele, kes seda vajavad."

Õpetussõnad:

1. Iga väike algus on tähtis - ka sendid kasvavad eurodeks
2. Säästmine nõuab kannatlikkust, aga tasub end ära
3. Raha tark kasutamine tähendab, et me ei osta kõike korraga
4. Jagatud rõõm on topeltrõõm - vahel on hea ka teisi aidata
5. Asjade väärtus ei sõltu ainult nende hinnast

Sellest päevast alates ei tundnud Penny end enam kunagi väikese või tähtsusetuna. Ta teadis nüüd, et igal sendil on oma roll täita ja koos teistega saab ta aidata inimestel oma unistusi täita.

 

Unistav Pilvepoiss

Kõrgel-kõrgel taevas elas väike pilvepoiss nimega Pufi. Ta oli kõige väiksem pilv kogu taevas ja tundis end selle pärast tihti kurvana.

Kui teised pilved uhkelt mööda taevast purjetasid ja vihma tegid, ei osanud Pufi isegi korralikult sadada. Tema tilgad olid nii pisikesed, et need ei jõudnud kunagi maani - need aurusid lihtsalt poolel teel ära.

"Sa pead suureks ja tugevaks vihmapilveks kasvama," ütles talle ema Rünkpilv.

"Jah, ja õppima äikest tegema nagu mina!" müristasid võimsad Äikesepilved.

Aga Pufi unistas millestki muust. Ta tahtis olla eriline. Öösiti, kui teised pilved magasid, vaatas ta tähti ja mõtles: "Miks ma ei võiks olla midagi muud kui tavaline vihmapilv?"

Ühel päeval kohtus Pufi vana Tarkpilvega.

"Miks sa nii kurb oled?" küsis Tarkpilv.

"Ma olen liiga väike ja ma ei oska isegi korralikult vihma sadada," ohkas Pufi. "Ja kõik ütlevad, et ma pean suureks vihmapilveks saama, aga ma ei tea, kas ma tahan seda."

Tarkpilv naeratas soojalt: "Tead, väike sõber, pilved võivad olla väga erinevad. Mõned toovad vihma, teised hoiavad päikest varjus, kolmandad teevad ilusaid kujundeid taevas."

"Kujundeid?" Pufi silmad läksid särama.

"Jah! Vaata!" Tarkpilv hakkas ennast aeglaselt vormima, kuni nägi välja nagu suur elevant.

Pufi oli vaimustuses. Ta proovis kohe järele teha ja muutis end väikeseks jäneseks.

"Näed!" rõõmustas Tarkpilv. "Sul on anne! Sa oled nii kerge ja õhuline, et saad end kiiresti eri kujudeks muuta!"

Sellest päevast alates leidis Pufi oma kutsumuse. Ta õppis tegema kõiksugu põnevaid kujundeid: kord oli ta laev, siis draakon, vahel loss või koguni terve tsirkus!

Inimesed all maa peal hakkasid teda märkama. Eriti armastasid teda lapsed, kes veetsid tunde tema pilvepilte vaadates ja arvates, mida Pufi parasjagu kujutab.

"Vaata, see pilv on nagu tantsiv karu!" "Ei ole, see on hoopis naerev koer!" "Oi, nüüd on see muutunud printsessiks!"

Ka teised pilved mõistsid peagi, et Pufi oli leidnud oma erilise ande. Ta ei pidanudki olema nagu kõik teised - ta oli kunstnik, kes maalis taevasse pilte!

"Me oleme nii uhked sinu üle," ütles ema Rünkpilv. "Sa leidsid oma tee!"

Vahel, kui oli vaja, oskas Pufi nüüd ka vihma teha - õrna ja kerget uduvihma, mis oli just paras õrnadele kevadlilledele. Aga kõige õnnelikum oli ta siis, kui sai taevasse pilte joonistada ja lastele rõõmu valmistada.

Õpetussõnad:

1. Igaüks on milleski andekas - tuleb lihtsalt oma anne üles leida
2. Sa ei pea olema nagu teised, et olla väärtuslik
3. Vahel peitub meie näilik nõrkus tegelikult meie tugevuses
4. Unistamine ja kujutlusvõime on väärtuslikud
5. Pole tähtis, kui suur sa oled - tähtis on, kui palju rõõmu sa teistele tood
6. Oma tee leidmine võtab aega, aga see on seda ootamist väärt

Nüüd, kui sa järgmine kord taevasse vaatad ja seal põnevaid pilvekujusid näed, siis tead - see võib olla väike Pufi, kes oma kunsti näitab!

 

Kuidas Vikerkaar Oma Värvid Sai

Ükskord ammu-ammu elasid kõik värvid ühes suures pilves. Seal oli Punane, kes oli väga uhke ja julge, Sinine, kes oli rahulik ja sügav, Kollane, kes säras nagu päike, Roheline, kes armastas loodust, Oranž, kes oli lõbus ja soe, ning Violetne, kes oli salapärane ja unistav.

Alguses elasid kõik värvid õnnelikult koos. Nad mängisid pilves peitust ja jutustasid üksteisele lugusid. Aga ühel päeval hakkas Punane kiitlema.

"Mina olen kõige tähtsam värv!" kuulutas ta. "Ma olen nagu tuli ja armastus. Ilma minuta poleks roosid ilusad!"

"Ei-ei," vaidles Sinine vastu. "Mina olen tähtsaim! Minu järgi on nimetatud meri ja taevas. Ma olen kõige suurem!"

Kollane ei jäänud ka vait. "Aga mina olen nagu päike! Ilma minuta oleks maailm pime ja külm!"

Varsti vaidlesid kõik värvid omavahel. Igaüks arvas, et just tema on kõige olulisem. Nad läksid nii tülli, et keegi ei tahtnud enam teistega koos olla. Nad läksid pilves igaüks oma nurka ja keeldusid üksteisega rääkimast.

Pisike Vihmapiisk, kes oli kogu seda tüli pealt näinud, muutus väga kurvaks. Ta teadis, et kõik värvid on ilusad ja tähtsad.

"Ma tean, mida teha!" mõtles Vihmapiisk. Ta kutsus kõik värvid kokku ja tegi ettepaneku: "Teeme ühe katse! Las igaüks näitab, mida ta oskab, aga mitte üksi, vaid koos teistega."

Värvid olid algul kahtlevad, aga nõustusid proovima. Vihmapiisk palus neil järjestuda: Punane, Oranž, Kollane, Roheline, Sinine ja Violetne.

"Nüüd," ütles Vihmapiisk, "kui päike paistab, näitame kõigile, kui ilusad me koos oleme!"

Ja kui järgmine kord vihma sadas ja päike paistis, juhtus ime. Kõik värvid särasid taevas koos, moodustades kauni vikerkaare. See oli nii ilus, et kõik inimesed ja loomad jäid seda imetlema.

"Vaadake, kui ilusad me koos oleme!" hüüdis Punane rõõmsalt.

"Jah, üksi poleks me kunagi nii kaunid," nõustus Sinine.

"Me täiendame üksteist," lisas Kollane õnnelikult.

Sellest päevast alates said värvidest parimad sõbrad. Nad mõistsid, et igaüks neist on eriline ja tähtis, aga kõige ilusamad on nad just koos. Ja iga kord, kui vihm sajab ja päike paistab, tulevad nad koos välja ja moodustavad taevasse kauni vikerkaare, et meelde tuletada: koos oleme tugevamad ja ilusamad kui üksi.

Õpetussõnad:

1. Ükski värv pole teistest parem - igaühel on oma ilu ja tähtsus
2. Koostöös peitub jõud
3. Tüli ja kiitlemine ei vii kuhugi
4. Vahel on vaja tarka sõpra (nagu Vihmapiisk), kes aitab probleeme lahendada
5. Kõige ilusamad asjad sünnivad koostöös
6. Ka looduses käivad erinevad nähtused käsikäes (päike ja vihm)

Nüüd, iga kord kui sa vikerkaart näed, mõtle sellele, kuidas värvid õppisid koos töötama ja üksteist austama.

 

Kuidas Päikeseema Oma Lapsed Sai

Ammu-ammu, kui universum oli veel üsna noor, elas üksi üks suur ja särav täht. Ta oli nii ere ja soe, et kõik kutsusid teda Päikeseemaks. Kuigi ta oli väga ilus ja võimas, tundis ta end vahel üksikuna.

"Tahaksin nii väga omale lapsi," ohkas Päikeseema sageli, vaadates enda ümber lendlevat kosmoseprahti ja tolmu.

Ühel päeval märkas ta, et tema ümber tiirles suur-suur pilv täis gaasi ja tolmu. See pilv keerles ja pöörles, tantsides Päikeseema ümber nagu värviline karussell. Ja siis juhtus midagi imelist - tolmukübemed ja gaasipallikesed hakkasid kokku kleepuma, moodustades järjest suuremaid tükke.

"Oi!" hüüatas Päikeseema rõõmuga. "Need saavadki minu lapsed!"

Ja nii see oligi. Tolmust ja gaasist tekkis kaheksa imelist last - kaheksa planeeti. Igaüks neist oli eriline ja ainulaadne.

Kõige lähemal Päikeseemale oli väike Merkuur. Ta oli kõige väiksem ja kiireim, tiirutades ema ümber nagu väike võidusõitja. "Vaata, emme, kui kiiresti ma jooksen!" hüüdis ta sageli.

Siis tuli Venus, kes oli kaetud paksude pilvedega nagu kuldse kleidiga. Ta oli nii ere, et inimesed Maalt nägid teda isegi öösel särama.

Kolmandana sündis Maa. Ta oli eriline - sinine ja roheline, täis vett ja elu. "Minu peal elavad inimesed ja loomad ja linnud ja kalad!" uhkustas ta sageli oma õdedele-vendadele.

Marss oli punane ja uudishimulik. Ta unistas, et ühel päeval tulevad inimesed teda külastama. "Ma olen nagu seikluspark!" rõõmustas ta. "Mul on kõrged mäed ja sügavad orud!"

Siis tuli suur ja tugev Jupiter. Ta oli perekonna hiiglane, nii suur, et temasse oleks mahtunud üle tuhande Maa! Jupiteril oli palju triipe ja suur punane täpp - see oli tegelikult tohutu suur torm, mis oli kestnud juba sadu aastaid.

Saturn oli kõige elegantsem. Tal olid ilusad säravad rõngad ümber, nagu printsessil kroon. "Need on minu võrud," kiitles ta uhkelt. "Nad on tehtud jääst ja tolmust ja nad säravad päikesevalguses!"

Uraan ja Neptuun olid kaksikud - mõlemad sinised ja külmad, sest nad olid Päikeseemast nii kaugel. Neil oli tihti igav ja nad mängisid oma paljude kuudega palli.

Aga kõige põnevam lugu juhtus planeedil Maa. Seal tekkis ühel päeval midagi imelist - elu! Väikesed mikroskoopilised olendid hakkasid vees ujuma, siis tekkisid taimed, hiljem kalad, dinosaurused ja lõpuks inimesed.

Inimesed olid eriti huvitavad. Nad vaatasid üles taevasse ja imetlesid Päikeseema ja tema lapsi. Nad ehitasid suuri teleskoope, et planeete paremini näha, ja unistasid ühel päeval neid külastada.

"Emme," küsis Maa ühel õhtul Päikeseemalt, "kas inimesed jõuavad kunagi minu õdede-vendadeni?"

Päikeseema naeratas soojalt. "Nad on juba üsna kaugele jõudnud. Nad on saatnud roboteid Marsile ja uurinud Veenust. Ja kes teab - võib-olla ühel päeval ehitavad nad laevad, millega saab lennata kõigi teie juurde külla!"

Õpetussõnad:

1. Kõik suured asjad algavad väikestest tükikestest
2. Igaüks on eriline omamoodi
3. Pere võib olla väga mitmekesine
4. Uudishimu ja õppimine viivad meid kaugele
5. Teadus on täis imesid ja avastusi

Ja nii tiirlevad planeedilapsed siiani oma Päikeseema ümber, igaüks oma rajal, igaüks omal moel eriline. Ja kui sa öösel taevasse vaatad, võid näha neid särama - need on meie kosmilised naabrid, meie päikesesüsteemi pere.

 

Vestlus Taevalaotusest

Ühel päeval rääkis väike Nora internetis oma vanaonu Raivoga, kes oli suur tähtede ja kosmose huviline. Nora oli just näinud oma vanaonu tehtud ilusaid pilte tähistaevast.

"Need pildid on nii ilusad!" hüüdis Nora vaimustusega. "Kas sa vaatad sageli taevas olevaid asju?"

"Jah, taevas on täis põnevaid asju," vastas vanaonu Raivo. "Seal on galaktikad, planeedid, täheparved ja palju muud huvitavat. Kas sina oled ka kunagi taevasse vaadanud?"

Nora noogutas: "Muidugi! Ma olen näinud Kuud ja tähti. Aga ütle, kas tähed on nagu teemandid taevas?"

Vanaonu Raivo naeratas. "Nad tõesti säravad nagu teemandid! Nad on väga ilusad ja igaüks neist on eri värvi."

"Aga miks nad nii pisikesed välja paistavad?" küsis Nora uudishimulikult.

"See on sellepärast, et nad on meist väga-väga kaugel," seletas vanaonu Raivo. "Näiteks Päike, mis meid igal hommikul soojendab, on ka üks täht. Aga kuna ta on meile palju lähemal kui teised tähed, paistab ta meile suur ja ere."

Siis tuli Noral meelde üks põnev asi. "Kuule, aga kas sa oled kunagi ingleid või UFOsid näinud?"

"Ei ole näinud," vastas vanaonu Raivo naerdes. "Need on pigem muinasjuttudes."

"Aga meie vennaga nägime!" hüüdis Nora põnevusega. "Nägime inglit tiibadega ja lendavat taldrikut! Nad lendasid koos pilvede taha."

Vanaonu Raivo mõtles natuke. "Võib-olla nägite hoopis mõnda lindu või lennukit? Vahel võivad asjad kaugelt vaadates näida teistsugused kui nad tegelikult on."

"Aga äkki olid ikka inglid?" ei andnud Nora alla.

"Tead, mis ma sulle soovitan?" ütles vanaonu Raivo lahkelt. "Hakka lugema põnevaid teadusraamatuid. Sealt saad teada palju huvitavat taeva ja kõige selle kohta, mida me seal näeme."

"Kas ma pole liiga väike teadusraamatute jaoks?" muretses Nora.

"Üldse mitte! On olemas palju toredaid raamatuid, mis on just lastele kirjutatud. Mine homme emaga raamatupoodi ja vaadake koos."

"Hästi," nõustus Nora. "Aga ma ikka usun, et kusagil on olemas ka rohelised mehikesed!"

Vanaonu Raivo muigas. "Tead, maailm on nii suur ja põnev, et me ei tea veel kõike. Aga kõige tähtsam on, et sa oled uudishimulik ja tahad maailma kohta rohkem teada saada. Sa juba vaatad loodussaateid telerist - see on väga tore! Jätka samamoodi ja loe palju raamatuid."

Õpetussõnad:

1. Maailm on täis põnevaid asju, mida avastada
2. Teadmised aitavad meil maailma paremini mõista
3. Ka väikesed lapsed võivad teadusest aru saada
4. Ole uudishimulik ja küsi palju küsimusi
5. Raamatud on head sõbrad, kes aitavad meil targemaks saada
6. Mõnikord võivad asjad paista teistsugused kui nad tegelikult on
7. Õppimine on põnev seiklus, mis kestab kogu elu

Sellest päevast alates hakkas Nora veel rohkem huvi tundma tähtede ja kosmose vastu. Ta käis tihti raamatukogus ja laenas põnevaid raamatuid. Kes teab - võib-olla kasvab temast kunagi kuulus teadlane, kes uurib kaugeid galaktikaid?

 

Julge Isa Võitlus Herilasega

Ühel täiesti tavalise hommikul oli isa koos väikese Hansuga elutoas. Emme magas veel magamistoas, ja isa mängis Hansuga põrandal roomates. Äkki kuulis isa kummalist suminat. See kõlas nagu väike lennuk või helikopter.

"Mis see on?" mõtles isa ja vaatas ringi. Kui ta pea üles tõstis, nägi ta midagi, mis pani tal südame kiiremini põksuma - toas lendas ringi suur herilane! Tal olid suured tiivad ja viis silma, ning ta tundus olevat üsna pahane.

Isa teadis kohe, mida teha. Ta haaras kiiresti Hansu sülle ja jooksis magamistuppa. "Emme, palun hoia Hansu," sosistas ta vaikselt. "Meil on külaline, kellega ma pean tegelema!"

Siis läks isa kööki ja võttis sealt käteräti. Ta teadis, et herilasega peab olema ettevaatlik - ei taha ju, et keegi nõelata saaks! Nagu vapper sõdalane, hiilis ta tagasi elutuppa.

Herilane oli end peitnud akna juurde nurka. Isa proovis teda õrnalt rätikuga aknast välja juhatada, aga herilane ei tahtnud kuulata. Ta lendas hoopis tuppa ja hakkas seal ringi tiirutama!

"Nii see küll ei lähe," mõtles isa. Ta jälitas herilast ettevaatlikult, kuni see maandus köögilaua peale. See oli isa võimalus! Ta pani kiiresti rätiku herilase peale ja tõstis ta ilusti üles.

"Nüüd lähme õue!" ütles isa ja viis herilase aknani. Ta sirutas käed koos rätikuga välja ja raputas õrnalt. Herilane lendas minema, natuke segaduses, aga muidu terve ja rõõmus.

Kui isa tagasi tuli, kallistas Hans teda kõvasti. "Sa oled nii julge, issi!" ütles Hans. "Sa päästsid meid kurja herilase käest!"

"Tegelikult ei olnudki herilane kuri," seletas isa. "Ta oli lihtsalt eksinud ja natuke hirmunud. Vahel, kui me kellegagi kokku saame, kes meile natuke hirmu teeb, tuleb lihtsalt rahulikuks jääda ja leida viis, kuidas teda aidata."

Õpetussõnad:

1. Ole julge, aga ettevaatlik
2. Aita neid, kes on eksinud
3. Ära tee teistele haiget, isegi kui nad sind hirmutavad
4. Vahel tunduvad asjad hirmsemad kui nad tegelikult on
5. Isa ja ema on alati valmis meid kaitsma

Sellest päevast alates teadis Hans, et kui ta peaks kunagi herilast nägema, ei pea ta kartma - tuleb lihtsalt rahulikuks jääda ja lasta tal oma teed minna.

 

Footonipoiss Felix

Kõrgel-kõrgel kosmoses, Päikese lasteaias, elas väike footonipoiss Felix. Ta oli üks miljonitest väikestest valguseosakestest, kes seal kasvasid ja õppisid. Päikese lasteaed oli imeline koht - seal oli alati soe ja valge, ning kõik väikesed footonid särasid ja tantsisid rõõmsalt.

Igal hommikul, kui lasteaiakasvataja proua Plasma alustas päeva, õppisid väikesed footonid, kuidas õigesti lennata, kuidas särada ja kuidas teiste footonipoistega ja -tüdrukutega koos mängida.

"Täna õpime, kui tähtsad me oleme," ütles proua Plasma ühel hommikul. "Meie, footonid, anname soojust ja valgust kogu maailmale. Ilma meieta ei kasvaks lilled, puud ei saaks lehti ja lapsed ei näeks mängida."

Felix kuulas väga tähelepanelikult. Ta oli alati tahtnud teada, miks nad olid nii erilised. "Aga kuidas me seda kõike teeme?" küsis ta põnevusega.

"Me reisime Päikeselt alla Maale," seletas proua Plasma. "See reis võtab aega umbes kaheksa minutit, ja kui me kohale jõuame, siis igaüks meist saab teha midagi kasulikku."

Felix oli vaimustuses. Ta hakkas unistama kõigist asjadest, mida ta võiks teha, kui suureks kasvab. "Mina tahan aidata kasvatada kõige ilusamaid lilli!" ütles ta ühel päeval. "Või äkki hoopis aidata lastel paremini näha, kui nad raamatut loevad?"

Teised väikesed footonid naersid vahel Felixi suurte unistuste üle. "Sa oled ju ainult üks väike footon," ütlesid nad. "Mis sa üksi ikka teha saad?"

Aga Felix ei lasknud end heidutada. Ta õppis hoolega, kuidas kiiremini lennata ja eredamalt särada. Ta harjutas isegi öösel, kui teised footonid magasid.

Lõpuks saabus suur päev - Felix oli piisavalt suur, et alustada oma teekonda Maale. Ta lehvitas hüvastijätuks proua Plasmale ja oma sõpradele ning alustas põnevusega oma reisi.

Teel Maale kohtas Felix palju teisi footoneid. Mõned neist olid teel rohelistesse taimedesse, et aidata neil toitu valmistada. Teised pidid minema silmadesse, et aidata inimestel näha. Igaühel oli oma ülesanne.

Kui Felix Maale jõudis, märkas ta väikest tüdrukut, kes püüdis lugeda raamatut, aga toas oli liiga hämar. "Ma tean, mida teha!" mõtles Felix õnnelikult ja kihutas otse läbi akna tuppa. Ta põrkas peeglist tagasi just õige nurga all ja valgustas täpselt tüdruku raamatut.

Tüdruku näole ilmus naeratus. Nüüd nägi ta sõnu palju paremini!

Felix tundis end nii õnnelikuna. Ta oli leidnud viisi, kuidas olla kasulik! Aga see polnud veel kõik. Kui tüdruk oli lugemise lõpetanud, põrkas Felix aknalaual olevasse lille ja aitas sellel kasvada. Sealt põrkas ta edasi prisma sisse ja lõi vikerkaare, mis pani kõik toas olijad rõõmsalt naeratama.

"Näed," sosistas Felix õnnelikult, "üks väike footon võib tõesti palju head teha!"

Õpetussõnad:

1. Igaüks meist, olgu kui väike tahes, saab maailma paremaks muuta
2. Õppimine ja harjutamine aitavad meil oma unistusi täita
3. Ära lase end heidutada, kui teised sinu unistusi ei mõista
4. Vahel saame aidata mitut head asja korraga
5. Teadmised valguse ja teaduse kohta aitavad meil maailma paremini mõista
6. Ka kõige väiksem heategu võib kellegi päeva palju paremaks teha
7. Ole uudishimulik ja küsi küsimusi maailma kohta

Sellest päevast alates jätkas Felix oma rõõmsat tööd, tuues valgust ja soojust kõikjale, kuhu ta läks. Ja iga kord, kui sa näed päikesekiirt aknast sisse paistmas või vikerkaart seinal tantsimas, võid sa kindel olla - see võib olla Felix, kes endiselt maailma paremaks muudab, üks väike heategu korraga.

 

Väike Tarkusekorjaja

Kusagil väikeses linnas elas poiss nimega Oskar. Ta ei olnud kõige targem ega kõige tugevam, aga tal oli üks eriline omadus - ta oskas märgata tarkuseterakesi.

"Mis need tarkuseterakesed on?" võite te küsida. Need olid väikesed sädelevad täpikesed, mida Oskar nägi igal pool enda ümber. Iga kord, kui keegi midagi õppis või avastas, tekkis üks selline tarkusetera.

Ühel hommikul märkas Oskar, kuidas tema väike õde Mari õppis esimest korda kingi siduma. Sõlme tegemine oli raske ja Mari käed värisesid, aga ta ei andnud alla. Ja kui tal lõpuks õnnestus, säras õhus väike kuldne tarkusetera! Oskar nägi, kuidas see Mari pea kohal tantsis ja siis tema südamesse kadus.

"Näed, kui sa millegi uuega hakkama saad, muutud sa natuke targemaks," seletas Oskar õele. Mari ei näinud küll tarkuseterakest, aga ta tundis, kuidas teda täitis soe ja hea tunne.

Oskari vanaisa oli kõige targem inimene, keda ta teadis. Tema ümber tantsis alati palju tarkuseterakesi. "Kuidas sa nii targaks said?" küsis Oskar temalt ühel päeval.

Vanaisa naeratas ja võttis raamaturiiulist ühe paksu raamatu. "Vaata," ütles ta, "iga kord kui ma raamatu avan, leian sealt uusi tarkuseterakesi. Need on nagu väikesed aarded, mis on raamatutesse peidetud. Aga tarkus ei peitu ainult raamatutes."

Vanaisa viis Oskari aeda. "Näed seda vana õunapuud? Tema õpetab meile kannatlikust - kuidas oodata kevadeni, et õied puhkeksid. Ja see sipelgas seal? Tema näitab, kui palju saab ära teha, kui olla järjekindel."

Oskar hakkas nüüd igal pool tarkuseterakesi otsima. Ta märkas neid:

Kui ta kuulas tähelepanelikult õpetaja seletusi. Kui ta esitas küsimusi asjade kohta, millest ta aru ei saanud. Kui ta aitas emal süüa teha ja õppis uusi retsepte. Kui ta vaatles loodust ja märkas, kuidas aastaajad vahelduvad. Kui ta kuulas vanemate inimeste lugusid. Ja kui ta lahendas keerulisi ülesandeid, mis algul tundusid võimatud

Aga kõige tähtsama õppetunni sai Oskar siis, kui ta nägi tarkuseterakest, mis tekkis tema klassivenna Toomase pea kohale. Toomas oli matemaatikas alati hädas olnud, aga nüüd oli ta just lahendanud ühe raske ülesande.

"Ma ei teadnudki, et sa nii hästi matemaatikat oskad," ütles Oskar.

"Ma ei osanudki," vastas Toomas. "Aga ma harjutasin iga päev. Algul oli väga raske ja ma tahtsin alla anda. Aga siis ma mõtlesin - kui ma iga päev natuke õpin, siis ühel päeval saab minust kindlasti parem."

Sel hetkel mõistis Oskar kõige tähtsamat tarkuseterakest: tarkus ei tule üleöö. See tuleb väikeste sammudega, iga päev midagi uut õppides, küsides, proovides ja vahel ka ebaõnnestumistest õppides.

Sellest päevast alates ei otsinud Oskar enam ainult sädelevaid tarkuseterakesi. Ta mõistis, et iga uus kogemus, iga küsimus, iga katse ja isegi iga eksimus võib tuua kaasa tarkuse. Ta hakkas pidama väikest päevikut, kuhu kirjutas üles kõik uued asjad, mida ta oli päeva jooksul õppinud.

Ja kui keegi temalt küsis: "Kuidas saada targaks?", vastas ta naeratades: "Ole uudishimulik nagu väike laps, kannatlik nagu vana õunapuu ja järjekindel nagu sipelgas. Aga kõige tähtsam - ära kunagi lõpeta õppimist, sest tarkuseterakesi on maailmas lõputult."

Õpetussõnad:

1. Tarkus ei tule üleöö - see kasvab iga päev väikeste sammudega
2. Õppida saab igalt poolt - raamatutest, loodusest, inimestelt ja kogemustest
3. Ära karda ebaõnnestuda - ka vigadest õppimine teeb targemaks
4. Ole uudishimulik ja küsi palju küsimusi - nii leiad uusi tarkuseterakesi
5. Tõeline tarkus on oskus oma teadmisi kasutada ja teistega jagada

Ja nii kasvas Oskarist tark poiss, kes teadis, et tõeline tarkus ei peitu mitte ainult teadmistes, vaid ka oskuses neid teadmisi hästi kasutada ja teistega jagada.

 

Kadunud Värvikriidid

Liisi joonistuskarbis elasid värvikriidid. Neid oli seal palju - punane, sinine, kollane, roheline, oranž ja veel palju teisi. Igal hommikul, kui Liisi kooli läks, avas ta oma pinali ja valis sealt kriidid, mida sel päeval kaasa võtta.

"Mina tahan täna kaasa!" hüüdis punane kriit alati esimesena. Ta oli väga uhke, sest temaga sai joonistada ilusaid roose, maasikaid ja südameid.

"Ja mina ka!" karjus sinine, kes armastas maalida taevast ja merd. Tegelikult tahtsid kõik kriidid alati kaasa minna, sest neile meeldis, kui Liisi nendega joonistas.

Aga ühel hommikul juhtus midagi kummalist. Kui Liisi oma pinali avas, olid seal ainult pruun ja hall kriit. Kõik teised olid kadunud!

"Kus te olete?" sosistas hall kriit nukralt. "Me ei saa ju kahekesi kõiki pilte värviliseks teha!"

Pruun kriit oli sama mures: "Jah, minuga saab küll puid joonistada, aga kes teeb lehed roheliseks? Ja kes värvib päikese kollaseks?"

Liisi oli väga kurb, kui avastas, et tema lemmikvärvikriidid olid kadunud. Ta otsis neid kõikjalt - laua alt, voodi alt, isegi kassi korvist, aga kriite polnud kusagil.

Õhtul, kui Liisi magama läks, toimus midagi imelikku. Pruun ja hall kriit kuulsid kõdistavat itsitamist. See tuli mänguasjakastist! Nad veeresid ettevaatlikult sinna juurde ja mis nad nägid? Kõik teised kriidid olid end mänguasjade taha ära peitnud!

"Miks te ära jooksite?" küsis hall kriit hämmeldunult.

"Me tahtsime näha, kas Liisi meid üldse tähele paneb," ütles punane kriit. "Ta kasutab meid iga päev, aga kunagi ei ütle 'aitäh' või 'kui ilusad värvid'!"

"Ja ta unustab meid vahel lauale vedelema," lisas kollane kriit. "Eile jättis ta mind päikese kätte ja mul hakkas päris palav!"

Pruun ja hall kriit mõistsid oma sõprade tundeid. "Aga kas te ei näinud, kui kurb Liisi täna oli?" küsis pruun kriit. "Ta otsis teid kõikjalt ja ei saanud ühtegi ilusat pilti joonistada."

Värvikriidid mõtlesid järele. Nad olid tahtnud Liisile õppetunni anda, aga selle asemel tegid nad hoopis tüdruku kurvaks.

"Me peame midagi ette võtma!" otsustas sinine kriit. Kõik kriidid veeresid tagasi pinalisse ja otsustasid Liisile üllatus teha.

Järgmisel hommikul, kui Liisi pinali avas, ootas teda seal ilus vikerkaarevärvides kiri: "Me armastame sinuga joonistada! Palun hoia meid hästi!"

Liisi silmad läksid särama. Ta võttis kõik kriidid ükshaaval kätte ja ütles igaühele "aitäh". Sellest päevast alates pani ta kriidid alati pärast joonistamist ilusti pinalisse tagasi ja kiitis neid ilusate piltide eest.

Ja värvikriidid? Nemad olid nii õnnelikud, et tantsisid öösel pinalis rõõmutantsu. Isegi hall ja pruun kriit, kes tavaliselt olid kõige tagasihoidlikumad, keerutasid lustakalt kaasa.

Õpetussõnad:

1. Näita tänulikkust neile, kes sulle rõõmu toovad - isegi väike "aitäh" teeb palju head
2. Asjad, mida me armastame, vajavad hoolivust ja tähelepanu
3. Mõnikord märkame alles siis, kui midagi kaotame, kui tähtsad need meile tegelikult on
4. Ka tagasihoidlikumad sõbrad (nagu hall ja pruun kriit) on olulised - igaühel on oma roll täita
5. Kui me oma asju hästi hoiame, hoiavad nemad ka meid hästi

Sellest ajast peale ei kadunud ükski kriit enam kunagi ära, sest nad teadsid, et Liisi hoolib neist. Ja kui sa järgmine kord oma pliiatseid või kriite kasutad, siis ära unusta neile "aitäh" öelda - nad on ju sinu head sõbrad!

 

Tantsiv Teekann

Köögis oli alati palju tegemist. Eriti õhtuti, kui Anni ema tegi süüa ning hiljem nõud puhtaks pesi. Kuid kõik köögiriistad teadsid üht saladust - öösel, kui kõik magasid, muutus köök hoopis teistsuguseks kohaks.

Vana teekann Albert oli kõige vanem köögiriist. Ta oli elanud siin juba üle kümne aasta ja näinud palju teisi nõusid tulemas ja minemas. Albertil oli komme igal öösel korraldada kööginõudele tantsutunde.

"Nii, täna õpime valssi!" teatas Albert ühel öösel oma kõmiseva häälega. "Taldrikud, teie olete paarilised lusikate ja kahvlitega. Tassid, teie tantsige klaasidega."

Köögikappide uksed avanesid vaikselt ja kõik nõud libisesid ettevaatlikult välja. Taldrikud keerutasid lusikaid, tassid valsisid klaasidega ja isegi kulbid said endale paariliseks väikesed teelusikas.

Kuid noor kohvitass Piia oli õnnetu. Ta oli uus ja ei osanud veel hästi tantsida. "Ma kardan, et ma kukun ja lähen katki," sosistas ta Albertile.

"Ära muretse," julgustas Albert. "Ma õpetan sind. Tead, kui mina noor olin, purustati mu sang ära, aga vaata - ma tantsin ikka!" Albert võttis Piial käest kinni (või õigemini sangast) ja hakkas teda õpetama.

Ööd möödusid ja Piia õppis üha paremini tantsima. Ta leidis endale püsiva tantsukaaslase - sinise klaasi nimega Otto. Nad tantsisid igal öösel koos ja said headeks sõpradeks.

Ühel ööl juhtus aga midagi ootamatut. Anni käis öösel kööki vett joomas ja nägi, kuidas kõik nõud tantsisid. Ta hõõrus oma silmi ja vaatas uuesti. Jah, see polnud uni - teekann Albert juhatas orkestrit, mis koosnes kahvlitest ja lusikatest, samal ajal kui tassid ja taldrikud valsisid.

Anni seisis uksel ja ei teadnud, mida teha. Kõik nõud tardusid hetkeks, kartes, et nüüd on nende saladus välja tulnud. Kuid Anni naeratas.

"See on ju imeline!" hüüdis ta vaikselt. "Kas ma võin ka teiega tantsida?"

Albert vaatas teisi nõusid ja noogutas siis. "Muidugi võid! Aga see jääb meie saladuseks, eks?"

"Luban!" ütles Anni ja hakkas koos nõudega tantsima.

Sellest ajast peale käis Anni tihti öösel kööki tantsimas. Tema lemmikpartner oli vana teekann Albert, kes õpetas talle kõiki vanu tantse. Ja kui ema vahel küsis, miks Anni nii hästi tantsib, naeratas tüdruk salapäraselt ja ütles: "Mul on väga head õpetajad."

Õpetussõnad:

1. Head õpetajad võivad tulla ootamatutest kohtadest - ole avatud uutele kogemustele
2. Igaüks võib õppida midagi uut, kui on kannatlik ja proovib järjekindlalt
3. Vanad ja targad sõbrad on hindamatu väärtusega - nad aitavad noorematel kasvada ja areneda
4. Mõnikord on elus ilusaid saladusi, mida tasub hoida
5. Ka vigastused või puudused (nagu Alberti katki läinud sang) ei takista meid tegemast seda, mida armastame

Albert aga silmitses teda uhkelt ja mõtles, et pole paremat asja kui õpetada noortele tantsukunsti - olgu nad siis nõud või väikesed tüdrukud.