Kuidas Päikeseema Oma Lapsed Sai

Ammu-ammu, kui universum oli veel üsna noor, elas üksi üks suur ja särav täht. Ta oli nii ere ja soe, et kõik kutsusid teda Päikeseemaks. Kuigi ta oli väga ilus ja võimas, tundis ta end vahel üksikuna.

"Tahaksin nii väga omale lapsi," ohkas Päikeseema sageli, vaadates enda ümber lendlevat kosmoseprahti ja tolmu.

Ühel päeval märkas ta, et tema ümber tiirles suur-suur pilv täis gaasi ja tolmu. See pilv keerles ja pöörles, tantsides Päikeseema ümber nagu värviline karussell. Ja siis juhtus midagi imelist - tolmukübemed ja gaasipallikesed hakkasid kokku kleepuma, moodustades järjest suuremaid tükke.

"Oi!" hüüatas Päikeseema rõõmuga. "Need saavadki minu lapsed!"

Ja nii see oligi. Tolmust ja gaasist tekkis kaheksa imelist last - kaheksa planeeti. Igaüks neist oli eriline ja ainulaadne.

Kõige lähemal Päikeseemale oli väike Merkuur. Ta oli kõige väiksem ja kiireim, tiirutades ema ümber nagu väike võidusõitja. "Vaata, emme, kui kiiresti ma jooksen!" hüüdis ta sageli.

Siis tuli Venus, kes oli kaetud paksude pilvedega nagu kuldse kleidiga. Ta oli nii ere, et inimesed Maalt nägid teda isegi öösel särama.

Kolmandana sündis Maa. Ta oli eriline - sinine ja roheline, täis vett ja elu. "Minu peal elavad inimesed ja loomad ja linnud ja kalad!" uhkustas ta sageli oma õdedele-vendadele.

Marss oli punane ja uudishimulik. Ta unistas, et ühel päeval tulevad inimesed teda külastama. "Ma olen nagu seikluspark!" rõõmustas ta. "Mul on kõrged mäed ja sügavad orud!"

Siis tuli suur ja tugev Jupiter. Ta oli perekonna hiiglane, nii suur, et temasse oleks mahtunud üle tuhande Maa! Jupiteril oli palju triipe ja suur punane täpp - see oli tegelikult tohutu suur torm, mis oli kestnud juba sadu aastaid.

Saturn oli kõige elegantsem. Tal olid ilusad säravad rõngad ümber, nagu printsessil kroon. "Need on minu võrud," kiitles ta uhkelt. "Nad on tehtud jääst ja tolmust ja nad säravad päikesevalguses!"

Uraan ja Neptuun olid kaksikud - mõlemad sinised ja külmad, sest nad olid Päikeseemast nii kaugel. Neil oli tihti igav ja nad mängisid oma paljude kuudega palli.

Aga kõige põnevam lugu juhtus planeedil Maa. Seal tekkis ühel päeval midagi imelist - elu! Väikesed mikroskoopilised olendid hakkasid vees ujuma, siis tekkisid taimed, hiljem kalad, dinosaurused ja lõpuks inimesed.

Inimesed olid eriti huvitavad. Nad vaatasid üles taevasse ja imetlesid Päikeseema ja tema lapsi. Nad ehitasid suuri teleskoope, et planeete paremini näha, ja unistasid ühel päeval neid külastada.

"Emme," küsis Maa ühel õhtul Päikeseemalt, "kas inimesed jõuavad kunagi minu õdede-vendadeni?"

Päikeseema naeratas soojalt. "Nad on juba üsna kaugele jõudnud. Nad on saatnud roboteid Marsile ja uurinud Veenust. Ja kes teab - võib-olla ühel päeval ehitavad nad laevad, millega saab lennata kõigi teie juurde külla!"

Õpetussõnad:

1. Kõik suured asjad algavad väikestest tükikestest
2. Igaüks on eriline omamoodi
3. Pere võib olla väga mitmekesine
4. Uudishimu ja õppimine viivad meid kaugele
5. Teadus on täis imesid ja avastusi

Ja nii tiirlevad planeedilapsed siiani oma Päikeseema ümber, igaüks oma rajal, igaüks omal moel eriline. Ja kui sa öösel taevasse vaatad, võid näha neid särama - need on meie kosmilised naabrid, meie päikesesüsteemi pere.