Footonipoiss Felix

Kõrgel-kõrgel kosmoses, Päikese lasteaias, elas väike footonipoiss Felix. Ta oli üks miljonitest väikestest valguseosakestest, kes seal kasvasid ja õppisid. Päikese lasteaed oli imeline koht - seal oli alati soe ja valge, ning kõik väikesed footonid särasid ja tantsisid rõõmsalt.

Igal hommikul, kui lasteaiakasvataja proua Plasma alustas päeva, õppisid väikesed footonid, kuidas õigesti lennata, kuidas särada ja kuidas teiste footonipoistega ja -tüdrukutega koos mängida.

"Täna õpime, kui tähtsad me oleme," ütles proua Plasma ühel hommikul. "Meie, footonid, anname soojust ja valgust kogu maailmale. Ilma meieta ei kasvaks lilled, puud ei saaks lehti ja lapsed ei näeks mängida."

Felix kuulas väga tähelepanelikult. Ta oli alati tahtnud teada, miks nad olid nii erilised. "Aga kuidas me seda kõike teeme?" küsis ta põnevusega.

"Me reisime Päikeselt alla Maale," seletas proua Plasma. "See reis võtab aega umbes kaheksa minutit, ja kui me kohale jõuame, siis igaüks meist saab teha midagi kasulikku."

Felix oli vaimustuses. Ta hakkas unistama kõigist asjadest, mida ta võiks teha, kui suureks kasvab. "Mina tahan aidata kasvatada kõige ilusamaid lilli!" ütles ta ühel päeval. "Või äkki hoopis aidata lastel paremini näha, kui nad raamatut loevad?"

Teised väikesed footonid naersid vahel Felixi suurte unistuste üle. "Sa oled ju ainult üks väike footon," ütlesid nad. "Mis sa üksi ikka teha saad?"

Aga Felix ei lasknud end heidutada. Ta õppis hoolega, kuidas kiiremini lennata ja eredamalt särada. Ta harjutas isegi öösel, kui teised footonid magasid.

Lõpuks saabus suur päev - Felix oli piisavalt suur, et alustada oma teekonda Maale. Ta lehvitas hüvastijätuks proua Plasmale ja oma sõpradele ning alustas põnevusega oma reisi.

Teel Maale kohtas Felix palju teisi footoneid. Mõned neist olid teel rohelistesse taimedesse, et aidata neil toitu valmistada. Teised pidid minema silmadesse, et aidata inimestel näha. Igaühel oli oma ülesanne.

Kui Felix Maale jõudis, märkas ta väikest tüdrukut, kes püüdis lugeda raamatut, aga toas oli liiga hämar. "Ma tean, mida teha!" mõtles Felix õnnelikult ja kihutas otse läbi akna tuppa. Ta põrkas peeglist tagasi just õige nurga all ja valgustas täpselt tüdruku raamatut.

Tüdruku näole ilmus naeratus. Nüüd nägi ta sõnu palju paremini!

Felix tundis end nii õnnelikuna. Ta oli leidnud viisi, kuidas olla kasulik! Aga see polnud veel kõik. Kui tüdruk oli lugemise lõpetanud, põrkas Felix aknalaual olevasse lille ja aitas sellel kasvada. Sealt põrkas ta edasi prisma sisse ja lõi vikerkaare, mis pani kõik toas olijad rõõmsalt naeratama.

"Näed," sosistas Felix õnnelikult, "üks väike footon võib tõesti palju head teha!"

Õpetussõnad:

1. Igaüks meist, olgu kui väike tahes, saab maailma paremaks muuta
2. Õppimine ja harjutamine aitavad meil oma unistusi täita
3. Ära lase end heidutada, kui teised sinu unistusi ei mõista
4. Vahel saame aidata mitut head asja korraga
5. Teadmised valguse ja teaduse kohta aitavad meil maailma paremini mõista
6. Ka kõige väiksem heategu võib kellegi päeva palju paremaks teha
7. Ole uudishimulik ja küsi küsimusi maailma kohta

Sellest päevast alates jätkas Felix oma rõõmsat tööd, tuues valgust ja soojust kõikjale, kuhu ta läks. Ja iga kord, kui sa näed päikesekiirt aknast sisse paistmas või vikerkaart seinal tantsimas, võid sa kindel olla - see võib olla Felix, kes endiselt maailma paremaks muudab, üks väike heategu korraga.