Kadunud Värvikriidid

Liisi joonistuskarbis elasid värvikriidid. Neid oli seal palju - punane, sinine, kollane, roheline, oranž ja veel palju teisi. Igal hommikul, kui Liisi kooli läks, avas ta oma pinali ja valis sealt kriidid, mida sel päeval kaasa võtta.

"Mina tahan täna kaasa!" hüüdis punane kriit alati esimesena. Ta oli väga uhke, sest temaga sai joonistada ilusaid roose, maasikaid ja südameid.

"Ja mina ka!" karjus sinine, kes armastas maalida taevast ja merd. Tegelikult tahtsid kõik kriidid alati kaasa minna, sest neile meeldis, kui Liisi nendega joonistas.

Aga ühel hommikul juhtus midagi kummalist. Kui Liisi oma pinali avas, olid seal ainult pruun ja hall kriit. Kõik teised olid kadunud!

"Kus te olete?" sosistas hall kriit nukralt. "Me ei saa ju kahekesi kõiki pilte värviliseks teha!"

Pruun kriit oli sama mures: "Jah, minuga saab küll puid joonistada, aga kes teeb lehed roheliseks? Ja kes värvib päikese kollaseks?"

Liisi oli väga kurb, kui avastas, et tema lemmikvärvikriidid olid kadunud. Ta otsis neid kõikjalt - laua alt, voodi alt, isegi kassi korvist, aga kriite polnud kusagil.

Õhtul, kui Liisi magama läks, toimus midagi imelikku. Pruun ja hall kriit kuulsid kõdistavat itsitamist. See tuli mänguasjakastist! Nad veeresid ettevaatlikult sinna juurde ja mis nad nägid? Kõik teised kriidid olid end mänguasjade taha ära peitnud!

"Miks te ära jooksite?" küsis hall kriit hämmeldunult.

"Me tahtsime näha, kas Liisi meid üldse tähele paneb," ütles punane kriit. "Ta kasutab meid iga päev, aga kunagi ei ütle 'aitäh' või 'kui ilusad värvid'!"

"Ja ta unustab meid vahel lauale vedelema," lisas kollane kriit. "Eile jättis ta mind päikese kätte ja mul hakkas päris palav!"

Pruun ja hall kriit mõistsid oma sõprade tundeid. "Aga kas te ei näinud, kui kurb Liisi täna oli?" küsis pruun kriit. "Ta otsis teid kõikjalt ja ei saanud ühtegi ilusat pilti joonistada."

Värvikriidid mõtlesid järele. Nad olid tahtnud Liisile õppetunni anda, aga selle asemel tegid nad hoopis tüdruku kurvaks.

"Me peame midagi ette võtma!" otsustas sinine kriit. Kõik kriidid veeresid tagasi pinalisse ja otsustasid Liisile üllatus teha.

Järgmisel hommikul, kui Liisi pinali avas, ootas teda seal ilus vikerkaarevärvides kiri: "Me armastame sinuga joonistada! Palun hoia meid hästi!"

Liisi silmad läksid särama. Ta võttis kõik kriidid ükshaaval kätte ja ütles igaühele "aitäh". Sellest päevast alates pani ta kriidid alati pärast joonistamist ilusti pinalisse tagasi ja kiitis neid ilusate piltide eest.

Ja värvikriidid? Nemad olid nii õnnelikud, et tantsisid öösel pinalis rõõmutantsu. Isegi hall ja pruun kriit, kes tavaliselt olid kõige tagasihoidlikumad, keerutasid lustakalt kaasa.

Õpetussõnad:

1. Näita tänulikkust neile, kes sulle rõõmu toovad - isegi väike "aitäh" teeb palju head
2. Asjad, mida me armastame, vajavad hoolivust ja tähelepanu
3. Mõnikord märkame alles siis, kui midagi kaotame, kui tähtsad need meile tegelikult on
4. Ka tagasihoidlikumad sõbrad (nagu hall ja pruun kriit) on olulised - igaühel on oma roll täita
5. Kui me oma asju hästi hoiame, hoiavad nemad ka meid hästi

Sellest ajast peale ei kadunud ükski kriit enam kunagi ära, sest nad teadsid, et Liisi hoolib neist. Ja kui sa järgmine kord oma pliiatseid või kriite kasutad, siis ära unusta neile "aitäh" öelda - nad on ju sinu head sõbrad!