Unistav Laiskloom Leo

Kõrgel džunglis, pehmel oksal, elas väike laisklooma poiss nimega Leo. Ta oli maailma kõige unistavam laiskloom. Terved päevad rippus ta oksal ja vaatas pilvi, unistades suurtest asjadest.

"Ühel päeval saan ma maailma kiireimaks laiskloomaks," unistas Leo. "Homme hakkan ma õppima lendamist," mõtles ta järgmisel päeval. "Varsti saan ma kõige kuulsamaks lauljaks," uneles ta ülejärgmisel päeval.

Aga Leo ei teinud kunagi midagi oma unistuste täitmiseks. Ta lihtsalt rippus oma oksal ja ootas, et unistused ise tema juurde tuleksid.

"Küll nad ükskord tulevad," haigutas ta, kui ema teda õppima kutsus. "Las nad veel natuke ootavad," venitas ta, kui isa teda harjutama kutsus. "Homme hakkan kindlasti pihta," pomises ta uniselt, kui õde teda mängima kutsus.

Ühel päeval nägi Leo enda kohal väikest kolibrit, kes oskas lennata nii ette- kui ka tahapoole ja isegi paigal püsida.

"Vau!" ütles Leo. "Ma tahan ka nii lennata! Kuidas sa seda õppisid?"

Kolibri naeris heledalt. "Ma harjutasin! Iga päev, päikesetõusust loojanguni. Algul kukkusin palju, aga ma ei andnud alla."

"Aga... aga..." kogeles Leo, "kas sa ei võiks mulle lihtsalt näidata, kuidas see käib? Ma vaatan ja siis oskan kindlasti kohe!"

"Nii see ei käi," raputas kolibri pead. "Unistused ei tule ise sinu juurde. Sina pead minema nende juurde!"

Leo ei saanud sellest hästi aru. Ta nägi, kuidas teised loomad oma unistusi täitsid:

• Ahvipoiss Marco harjutas iga päev puult puule hüppamist, kuni sai džungli parimaks hüppajaks
• Papagoi Pedro kordas iga päev uusi sõnu, kuni oskas rääkida viies keeles
• Isegi väike tigu Timo liikus iga päev natuke edasi, kuni jõudis džungli kõrgeimale puule

Aga Leo ainult unustas ja ootas.

Kuni ühel päeval toimus midagi erilist. Leo nägi, kuidas väike sipelgas vedas endast palju suuremat lehte.

"Miks sa nii rasket lehte vedada üritad?" küsis Leo uniselt.

"Sest ma tahan ehitada maailma parimat sipelgapesa!" vastas sipelgas. "Iga leht viib mind lähemale mu unistusele. Sa võiksid ka proovida - üks väike samm korraga."

See pani Leo mõtlema. Ta vaatas alla oma oksalt ja nägi, kui palju põnevat allpool toimus. Kõik loomad liikusid, õppisid, proovisid ja vahel ka kukkusid, aga nad ei andnud alla.

"Võib-olla," mõtles Leo, "võib-olla mu unistused ei tulegi minu juurde sellepärast, et ma pean ise nende poole liikuma?"

Järgmisel hommikul tegi Leo midagi täiesti erinevat. Selle asemel, et ainult unistada kiireks saamist, proovis ta liikuda natuke kiiremini kui tavaliselt. See oli raske ja väsitas teda, aga ta tundis end... hästi!

Iga päev proovis ta midagi uut:

• Esmaspäeval harjutas ta natuke kiiremini liikumist
• Teisipäeval õppis uue laulu esimese rea
• Kolmapäeval ronis terve oksa võrra kõrgemale
• Neljapäeval aitas teistel loomadel vilju korjata
• Reedel õppis uue tantsusammu

Need olid väikesed sammud, aga Leo avastas midagi imelist - iga väike samm muutis tema unistused natuke pärisemaks.

Õpetussõnad:

1. Unistused ei tule ise sinu juurde - sina pead nende poole liikuma
2. Väikesed sammud viivad suurte eesmärkideni
3. Parem teha natuke kui unistada paljust
4. Ära oota homset - alusta täna
5. Ka kõige pikem teekond algab esimesest sammust

Nüüd, kui keegi küsib Leolt tema unistustest, ei ütle ta enam "ühel päeval", vaid "ma teen selle nimel tööd - iga päev natuke!"