Unistav Pilvepoiss

Kõrgel-kõrgel taevas elas väike pilvepoiss nimega Pufi. Ta oli kõige väiksem pilv kogu taevas ja tundis end selle pärast tihti kurvana.

Kui teised pilved uhkelt mööda taevast purjetasid ja vihma tegid, ei osanud Pufi isegi korralikult sadada. Tema tilgad olid nii pisikesed, et need ei jõudnud kunagi maani - need aurusid lihtsalt poolel teel ära.

"Sa pead suureks ja tugevaks vihmapilveks kasvama," ütles talle ema Rünkpilv.

"Jah, ja õppima äikest tegema nagu mina!" müristasid võimsad Äikesepilved.

Aga Pufi unistas millestki muust. Ta tahtis olla eriline. Öösiti, kui teised pilved magasid, vaatas ta tähti ja mõtles: "Miks ma ei võiks olla midagi muud kui tavaline vihmapilv?"

Ühel päeval kohtus Pufi vana Tarkpilvega.

"Miks sa nii kurb oled?" küsis Tarkpilv.

"Ma olen liiga väike ja ma ei oska isegi korralikult vihma sadada," ohkas Pufi. "Ja kõik ütlevad, et ma pean suureks vihmapilveks saama, aga ma ei tea, kas ma tahan seda."

Tarkpilv naeratas soojalt: "Tead, väike sõber, pilved võivad olla väga erinevad. Mõned toovad vihma, teised hoiavad päikest varjus, kolmandad teevad ilusaid kujundeid taevas."

"Kujundeid?" Pufi silmad läksid särama.

"Jah! Vaata!" Tarkpilv hakkas ennast aeglaselt vormima, kuni nägi välja nagu suur elevant.

Pufi oli vaimustuses. Ta proovis kohe järele teha ja muutis end väikeseks jäneseks.

"Näed!" rõõmustas Tarkpilv. "Sul on anne! Sa oled nii kerge ja õhuline, et saad end kiiresti eri kujudeks muuta!"

Sellest päevast alates leidis Pufi oma kutsumuse. Ta õppis tegema kõiksugu põnevaid kujundeid: kord oli ta laev, siis draakon, vahel loss või koguni terve tsirkus!

Inimesed all maa peal hakkasid teda märkama. Eriti armastasid teda lapsed, kes veetsid tunde tema pilvepilte vaadates ja arvates, mida Pufi parasjagu kujutab.

"Vaata, see pilv on nagu tantsiv karu!" "Ei ole, see on hoopis naerev koer!" "Oi, nüüd on see muutunud printsessiks!"

Ka teised pilved mõistsid peagi, et Pufi oli leidnud oma erilise ande. Ta ei pidanudki olema nagu kõik teised - ta oli kunstnik, kes maalis taevasse pilte!

"Me oleme nii uhked sinu üle," ütles ema Rünkpilv. "Sa leidsid oma tee!"

Vahel, kui oli vaja, oskas Pufi nüüd ka vihma teha - õrna ja kerget uduvihma, mis oli just paras õrnadele kevadlilledele. Aga kõige õnnelikum oli ta siis, kui sai taevasse pilte joonistada ja lastele rõõmu valmistada.

Õpetussõnad:

1. Igaüks on milleski andekas - tuleb lihtsalt oma anne üles leida
2. Sa ei pea olema nagu teised, et olla väärtuslik
3. Vahel peitub meie näilik nõrkus tegelikult meie tugevuses
4. Unistamine ja kujutlusvõime on väärtuslikud
5. Pole tähtis, kui suur sa oled - tähtis on, kui palju rõõmu sa teistele tood
6. Oma tee leidmine võtab aega, aga see on seda ootamist väärt

Nüüd, kui sa järgmine kord taevasse vaatad ja seal põnevaid pilvekujusid näed, siis tead - see võib olla väike Pufi, kes oma kunsti näitab!