Väike Tarkusekorjaja

Kusagil väikeses linnas elas poiss nimega Oskar. Ta ei olnud kõige targem ega kõige tugevam, aga tal oli üks eriline omadus - ta oskas märgata tarkuseterakesi.

"Mis need tarkuseterakesed on?" võite te küsida. Need olid väikesed sädelevad täpikesed, mida Oskar nägi igal pool enda ümber. Iga kord, kui keegi midagi õppis või avastas, tekkis üks selline tarkusetera.

Ühel hommikul märkas Oskar, kuidas tema väike õde Mari õppis esimest korda kingi siduma. Sõlme tegemine oli raske ja Mari käed värisesid, aga ta ei andnud alla. Ja kui tal lõpuks õnnestus, säras õhus väike kuldne tarkusetera! Oskar nägi, kuidas see Mari pea kohal tantsis ja siis tema südamesse kadus.

"Näed, kui sa millegi uuega hakkama saad, muutud sa natuke targemaks," seletas Oskar õele. Mari ei näinud küll tarkuseterakest, aga ta tundis, kuidas teda täitis soe ja hea tunne.

Oskari vanaisa oli kõige targem inimene, keda ta teadis. Tema ümber tantsis alati palju tarkuseterakesi. "Kuidas sa nii targaks said?" küsis Oskar temalt ühel päeval.

Vanaisa naeratas ja võttis raamaturiiulist ühe paksu raamatu. "Vaata," ütles ta, "iga kord kui ma raamatu avan, leian sealt uusi tarkuseterakesi. Need on nagu väikesed aarded, mis on raamatutesse peidetud. Aga tarkus ei peitu ainult raamatutes."

Vanaisa viis Oskari aeda. "Näed seda vana õunapuud? Tema õpetab meile kannatlikust - kuidas oodata kevadeni, et õied puhkeksid. Ja see sipelgas seal? Tema näitab, kui palju saab ära teha, kui olla järjekindel."

Oskar hakkas nüüd igal pool tarkuseterakesi otsima. Ta märkas neid:

Kui ta kuulas tähelepanelikult õpetaja seletusi. Kui ta esitas küsimusi asjade kohta, millest ta aru ei saanud. Kui ta aitas emal süüa teha ja õppis uusi retsepte. Kui ta vaatles loodust ja märkas, kuidas aastaajad vahelduvad. Kui ta kuulas vanemate inimeste lugusid. Ja kui ta lahendas keerulisi ülesandeid, mis algul tundusid võimatud

Aga kõige tähtsama õppetunni sai Oskar siis, kui ta nägi tarkuseterakest, mis tekkis tema klassivenna Toomase pea kohale. Toomas oli matemaatikas alati hädas olnud, aga nüüd oli ta just lahendanud ühe raske ülesande.

"Ma ei teadnudki, et sa nii hästi matemaatikat oskad," ütles Oskar.

"Ma ei osanudki," vastas Toomas. "Aga ma harjutasin iga päev. Algul oli väga raske ja ma tahtsin alla anda. Aga siis ma mõtlesin - kui ma iga päev natuke õpin, siis ühel päeval saab minust kindlasti parem."

Sel hetkel mõistis Oskar kõige tähtsamat tarkuseterakest: tarkus ei tule üleöö. See tuleb väikeste sammudega, iga päev midagi uut õppides, küsides, proovides ja vahel ka ebaõnnestumistest õppides.

Sellest päevast alates ei otsinud Oskar enam ainult sädelevaid tarkuseterakesi. Ta mõistis, et iga uus kogemus, iga küsimus, iga katse ja isegi iga eksimus võib tuua kaasa tarkuse. Ta hakkas pidama väikest päevikut, kuhu kirjutas üles kõik uued asjad, mida ta oli päeva jooksul õppinud.

Ja kui keegi temalt küsis: "Kuidas saada targaks?", vastas ta naeratades: "Ole uudishimulik nagu väike laps, kannatlik nagu vana õunapuu ja järjekindel nagu sipelgas. Aga kõige tähtsam - ära kunagi lõpeta õppimist, sest tarkuseterakesi on maailmas lõputult."

Õpetussõnad:

1. Tarkus ei tule üleöö - see kasvab iga päev väikeste sammudega
2. Õppida saab igalt poolt - raamatutest, loodusest, inimestelt ja kogemustest
3. Ära karda ebaõnnestuda - ka vigadest õppimine teeb targemaks
4. Ole uudishimulik ja küsi palju küsimusi - nii leiad uusi tarkuseterakesi
5. Tõeline tarkus on oskus oma teadmisi kasutada ja teistega jagada

Ja nii kasvas Oskarist tark poiss, kes teadis, et tõeline tarkus ei peitu mitte ainult teadmistes, vaid ka oskuses neid teadmisi hästi kasutada ja teistega jagada.