Kapp nagu ikka. Kapp oli koduks paljudele asjadele: Maire riided - seelikud, särgid, püksid, üleriided, aga ka voodilinad, padjapüürid ja vanad mänguasjad. Siis veel lauamängud, kaisukarud, nukud, mõned raamatud, väiksed juuksenõelad, patsikummid, sokid, mille paariline oli läinud kadunud asjade maailma läbi pesumasina, üllatusmuna üllatused, vanad joonistused, akvarellvärvid, kuivanud savitükid, plasteliin, puzzled, õunasüdamed, kustutuskummid, pliiatsid, pintslid, vanad beebiriided. Kapi otsas elasid tolmurullid, kes aga kasvasid nii kiiresti, et varsti jäi neil seal lausa ruumi puudu.
Oeh, mida kõike seal ka polnud!
Tundub, et Maire ei olnud kunagi oma kappi koristanud. Kapp oli solvud. Ta oli omast arust Mairet hästi teeninud, kuid vastutasuks sai ta katkised uksehinged (sest uksed ei tahnud ju enam kinni minna), ja ära painutatud põhjadega sahtlid (sest asju oli palju ja nad vajutasid raskustega põhjad kumeraks).
"Oh, küll tahaks saada head meistrimeest, et ma jälle korda saaksin. Ja siis tahaks vanni minna, et ma puhtaks saaksin. Ja siis tahaksin, et minu sees kõik asjad korda keegi teeks!" mõtiskles kapp nukralt.
Aga ei saanud ta ei vanni, ega ka haamrit tunda. Mõnikord harva ladus Maire ema puhtad riided kappi ilusti ja korralikult, kuid see oli vaid hetkeks. Päeva pärast oli kõik jälle endistviisi.
Riided ja muud asjad, kes kapis elasid, tundsid kapile kaasa. Nemad oleks ka heameelega hoopis korralikult riidepuu peal või sahtlis lebanud, sest igakord, kui neid kapist välja võeti, olid nad kortsus ja nende kortsude vahele kippusid koid elama. Koid aga armu ei tundnud ja närisid riideid armutult.
Ühel päeval sai kapil oootamisest isu otsa. Ta otsustas ise tegutsema hakata. Oma kõmiseva häälega ütles kapp oma elanikele:
"Nii, kulla elukad. Täna teeme nii, et iga üks läheb ise oma kohale, kus ta olema peab. Riided riidepuule, lauamängud sahtlisse, sokid riiulisse ja juuksenõelad karpi. Ja et teil oleks lõbusam, võin mina teile sellel ajal laulu laulda."
Ja kapp hakkas oma bassihäälega laulma "Põdral maja metsa sees". Kõik kapielanikud sattusid alguses segadusse, kuid siis hüüdis kustukumm: "Kas kuulsite! Kõik oma kohtadele!" Koos joonlauaga hakkasid nad juhatama kõiki elanikke oma kohtadele.
Tuli sellest vast segadus! Kõik tormasid ringi ja otsisid oma kohta. Kapi lauluga meenutas see tantsupidu! Särk sattus kokku pükstega, seelik keerutas jopega, viltpliiatsid tantsisid vana kaisukaruga, aluspüksid olid paaris t-särkidega. Paberiklambrid flirtisd aga patsikummidega, üllatused istusid vanade savikujute seljas ja kappasid ringi. Kõik proovisid leida oma kohta, aga sellest tekkis hoopis suur segadus.
Tolmurullid lasid tantsu kapi katusel ja osa neist kukkus sealt ka alla. Aga neil polnud sellest miskit, sest nad paljunesid kiiresti ja võisid elada ükskõik kus.
Kapp aga laulis edasi ja kui laul otsa sai, alustas ta uuega. "Kes aias, kes aias" oli täpselt hea teema laul ja asjad said ka hea rütmi kätte selle lauluga.
Kuid siis juhtus midagi. Suur maalimisalus oli kinnaste taha koperdanud ja kukkus suure mürinaga vastu kapi ust. Selle hinged aga ei olnud enam kõige paremas korras ja kapi uks prantsatas põrandale. Oma kukkumisega rebis ta kaasa ka paar lauamämngu, mis kõik alla sahtlisse kukkusid ja sahtli põhja täitsa katki tegid.
Nüüd olid asjad halvaks läinud. Selle asemel, et kapp korda saada, oli see hoopiski katki läinud. Kõik kapielanikud olid hirmul, vaid tolmurullid üleval katusel naersid nii kõvasti, et osa neist jälle naeruhoos kapiotsast alla kukkusid.
Müra peale tulid kohale Maire ja tema ema. Maire ema sai väga kurjaks, et kapp nii segamini oli, et lausa katki juba läks. Koos asusid nad nüüd kappi koristama.
Kapp tundis, et halvasti lõppenud tantsupidu oli tegelikult väga hästi lõppenud. Kapp sai puhtaks, tolmurullid proovisid küll põgeneda, aga ei olnud nad nii kiired, et tolmuimeja eest pageda. Kõik riided ja muud vidinad said oma koha peale ja Maire isa parandas ka kapiuksed ja sahtlid ära.
Kapp säras puhtusest ja õnnest.
"Nüüd ma tean, kuidas mu elanikud korralikud saavad olla. Kui segadus jälle majja tuleb, korraldan uue tantsupeo!"
Ja kapielanikud olid sellega nõus, sest oli ju tore päev olnud:)
Õpetussõnad:
- Asjad püsivad kauem ilusad ja terved, kui neid korralikult hoida
- Mõnikord võib koristamine olla lõbus, eriti kui teha seda koos ja mänguliselt
- Isegi kui alguses läheb midagi valesti, võib lõpptulemus olla hea
- Igal asjal on oma õige koht, kus tal on hea olla
- Ka väike segadus võib ajapikku suureks kasvada, just nagu tolmurullid kapi otsas
- Vahel on vaja "õnnetust", et mõista, kui tähtis on korda hoida
- Koostöös saab kõik korda - Maire, ema ja isa aitasid koos kapi korda teha
- Pole kunagi hilja oma harjumusi muuta ja hakata asju korras hoidma
Nüüd, kui sa järgmine kord oma toas või kapis segadust näed, mõtle sellele loole ja tea - koristamine võib olla ka lõbus seiklus!
No comments:
Post a Comment